Eugen Veges: Tagatubade demokraatia

Eugen Veges Foto: Erakogu

RAHVA VÕIM tähendab, et võimu kandja on rahvas. Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina. Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatial ei ole ühtset mõõdet, selle sisu määravad väärtushinnangud ja kultuur.

Valimised on osa demokraatiast. Ent see, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiast kohe esindusdemokraatiat. Hulk diktaatoreid on saanud võimule just tänu valimistele.

Valimised võimaldavad Aleksander Luka­šenkol valitseda Valgevenes alates 1990. aastate esimesest poolest. Kunagine Nõukogude Liidu partokraatia püsis võimul veelgi kauem.

Seega on paljud diktatuurid rajatud näilisele esindusdemokraatiale.

VALIJATE HUVIDE eest seismine on üks esindusdemokraatia olulisemaid tunnusjooni. Demokraatia seisnebki valijate esindamises. Selleks et kedagi esindada, tuleb aga pidada arutelusid. Info peaks liikuma valitult valitavale ja vastupidi.

Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuseid vastu võttes valija huvidega isiklikke seisukohti eelistamata, sageli oma huvisid ohverdades.

Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab meie riigi demokraatliku kultuuri. Matemaatiliselt kajastub see koalitsioonis olevate erakondade sellekohase näitaja kaalutud keskmisena.

HOOLIMATA SELLEST ET erakondade nimekirjad koosnevad tuhandetest inimestest, on parteide seisukohtade kujundamises kaasa rääkijaid suhteliselt vähe. Küsitlused kinnitavad, et erakondades toimuvaga on tegelikult kursis umbes kümme protsenti nende liikmeskonnast.

Erakondadel puudub side rahvaga, mistõttu jäävadki parteilastest koosnevad valitsused rahvale kaugeks. Liidrid paistavad aga säärast passiivsust nautivat — oma seisukohtade elluviimiseks pole vaja palju pingutada, samas jätkub ressursse (sealhulgas inimressurssi), mida vajaduse korral mobiliseerida valimisvõidu saavutamiseks.

NIISUGUST «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamise süsteem. Erakondade rahaline sõltumatus — riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas — võimaldab neil praktiseerida niinimetatud tagatubadele rajatud demokraatiat. Erakondade finantseerimist muutmata jääbki Eesti ühiskonnas toimima selline butafoorne demokraatia.

Ühiskondlike organisatsioonide, sealhulgas erakondade rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule.
Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne. Selle tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks ja seega demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste riigieelarvest rahastamine eeldab suure osa elanike kokkulepet, praegu on aga niisuguse rahastamise poolehoidjate arv tühine. Miks peakski teistele rahvaalgatuslikele liikumistele eelistama erakondlikku tegevust?
Inimeste usaldamatus erakondade vastu (uuringute järgi usaldab neid 28 protsenti elanikest) seab kahtluse alla koguni nonde vajalikkuse demokraatias.

Erakondade riigieelarvest rahastamist põhjendavad asjaosalised ise korruptsioonivastase võitlusega. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda ebaseaduslikult. Jah, tõsi ta on, et just illegaalse rahastamisega, mille eest hoiatas mõne aja eest Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp, tuleks ühiskonnal hakata tõsisemalt võitlema.

DEMOKRAATIA mängimine ja butafooriaga uhkeldamine lähevad ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jäävad kasvama. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus, rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkootilised ained võidavad populaarsust kõikides vanusegruppides. Arstide väljakirjutatud ravimite kogused aina kasvavad ja pingete tõttu hüljatakse juba isegi oma kodumaad.

Ma loodan väga, et minu kirjapandu ajendab lugejaid ühiskonnakorralduse puudustest rääkima. Ühiskond vajab arutelusid ja ühiskonnakorralduse muutmine nende alusel sündinud otsuseid.

EESPOOL ESITATUD arvamust nutulauluna käsitada ei ole õige. Ühiskonnakorralduse puudustele osutamine on ju lausa kodaniku kohus. Probleemide teadvustamine on üks kogukonna heaolu eeldusi. Eestist saab soovi korral luua mugavama elupaiga, koha, kus kõikidel inimestel on hea ja turvaline elada.

Eesti voorustest rääkimine on ennast juba ammendanud. Meil on endiselt e-valitsus, me võidame olümpiamedaleid ja saavutame kohti edetabelites, ent oleme jäänud ennast liiga kauaks imetlema, juhuste peale lootma. Oleks aeg hakata sihipärasemalt tegutsema, demokraatiat arendama. Poliitiline monopol vajab reformimist.