Tean inimest, kelle esimene visiitkaart oli ehmatavalt särav: kuldsel klantspaberil tekst joonistus välja reljeefses ilukirjas. Kui omanikult selle lummutise kohta aru pärisin, selgus, et ta oli toretseva stiili valinud Venemaa toonast turgu silmas pidades. Niisugune ärikaart äratas seal usaldust ja lugupidamist.
Ettevõtete ja asutuste visiitkaardiks on saanud nende kodulehekülg. Välise mulje kõrval on selle puhul siiski oluline, et info oleks hõlpsasti leitav ja ajakohane. Pikkamisi avanev pealesunnitud fotogalerii ja muu visuaalne tulevärk panevad pahatihti otsustama kiirema koduleheküljega firma kasuks.
Ent liigkülluse kõrval tuleb ette ka vastupidiseid olukordi: kodulehekülg on kahvatu ja kesine ning sealne info puudulik.
On olnud juttu omavalitsuste ühtsest veebisüsteemist, kuid arvatavasti loob enamik riigi- ja allasutusi virtuaalseid visiitkaarte edaspidigi oma äranägemise järgi. Kui nad sealjuures rikuvad ettenähtud korda teha dokumendid koduleheküljel kättesaadavaks, võib näiliselt formaalsest asjast palju tüli tõusta. Kuigi sageli ei osata selle peale tulla, võib aegunud infot sel juhul pidada seadusrikkumiseks.