Ei julgenud keelduda ja saigi näitlejaks

Kui on vähegi vaba aega, läheb Arvo Raimo loodusesse. Viljandis on selleks palju võimalusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tuleval esmaspäeval on Ugala näitlejal Arvo Raimol põhjust selga tõmmata piduülikond.

Ehkki paljud kõrvaltvaatajad ei usu, jätab krapsakas härrasmees sel päeval otsekui mängeldes seljataha elu seitsmekümnenda verstaposti. Äsja vilksatas mööda teinegi oluline tähis: sel sügisel täitus Arvo Raimol Ugalas 50 näitleja-aastat.

Arvo Raimo, kas hoomad, et oled töötanud Viljandi teatris juba pool sajandit? Kas oled tajunud aja kulgu?

Ega ole küll. Lugesin kokku, et koos mujal (Vargamäel ja Nava laval) tehtuga olen mänginud 184 lavastuses. Kui tööd on, pole aega aja peale mõelda.

On paradoksaalne, et Ugala staažikaim näitleja sai ametisse üsna juhuslikult.

Teatrisse sattusin sellepärast, et ei julgenud ära öelda. Õppisin Viljandi 1. keskkoolis ja meie näiteringi juhendas Ugala näitleja Hilja Varem. Ei mäleta, mis tükki me parajasti harjutasime, kui Hilja hakkas rääkima, et teatrisse oleks hädasti vaja ühte poissi.

Selgus, et Aleks Sats lavastab Enn Vaiguri tükki «Kaks abielu» ja seal oleks vaja kedagi vallandatud näitleja asemele. Ma ei tahtnud minna, sest käisin samal ajal suusatrennis, aga ära öelda ei julgenud.

Mõtlesin, et nagunii ei võeta, ja läksin lugemisproovi. Karl Ader oli saatnud kohale ka Vello Orumetsa, kes käis Adra proua juures laulmist harjutamas. Me olime klassikaaslased, aga kumbki ei teadnud, et kandideerime ühte ja samasse tükki. See oli 1958. aastal.

Tallinna seltsimehed vaatasid kõnealuse näitemängu peale muide üsna pika näoga: see rääkis emast, kes tuli Siberist sõjavangist, kuid isal oli Eestis juba uus naine ning pojal võõrasema. Lugu tehti ümber, nii et ema tuli sõjavangist Saksamaalt.

Kust said sina oma teatrikooli?

Kui Ugalas avati õppestuudio, läksin minagi sinna. Põhiõppejõud olid tollane Ugala peanäitejuht Aleks Sats ja lavastaja Karl Ader — legendaar­ne Kaarup. Kaarupi diktsiooni- ja hääleseadetunnid olid tase omaette, lavakõnele pandi üldse väga suurt rõhku.

Kolleeg Laine Vaga käsutas kohe, et pangu ma kork suhu ja harjutagu, et huuled liikuma saada. Käisingi, kork suus, ja muudkui harjutasin, nii et lõuapärad haiged.

Pärast sõjaväge võtsin Kaarupilt veel eraldi tunde: jalutasime lossimägedes ja lugesime luuletusi. Mulle oli vene aktsent hirmsasti külge jäänud, mingid häälikud olid muutunud venepäraseks.

Ugala vana maja oli pisike. Kõik mehed olid koos ühes garderoobis, naised teises. Juntsuna kuulasin jutte, mida vanad rääkisid — see oli omamoodi elukool. Tollal võeti noor näitleja kohe käendusele. Jälgiti, mida laval tegid ja kuidas muul ajal käitusid.

Said näitlejaks otse keskkoolipingist. Kas muid unistusi ei olnudki?

Lapsena tahtsin lenduriks saada. Aga kui keskkooli lõpetasin, selgus, et mu nägemine ei ole eriti hea ja lendurit minust ei saa.

Kaarup lavastas sel ajal vabaõhutükke — «Tasuja» ja mis seal kõik olid. Õppisime ratsutama, tekkis hasart.

Arvatakse, et teatritöö on puhas ja kerge. Aga küll ja küll on olnud proove, kus vesi jooksis lahinal.

Keda sa oma noorusaja Ugala lavajõududest imetlesid?

Kui käisin keskkooliõpilasena etendusi vaatamas, olid Ugalas Einari Koppel, Heino Mandri, Inge Urmi… See oli põnev aeg. Mäletan üht Ugala sünnipäeva, kus Koppel mängis klaverit ja laulis kupleesid. Mõtlesin: oh, oskaksin mina ka niimoodi!

Kas oled mõelnud teatrit vahetada?

Ei. Muidugi on olnud aegu, mil mõtlesin: jumal, kuhu me küll välja jõuame? Kauaaegne direktor Enn Kose ütles ikka, et teatris käib töö tõusude ja mõõnadega ega ole kunagi ühel tasapinnal.

Mäletan, kui suur tõus kaasnes Jaan Toominga tulekuga. Või siis uue maja avamisega: võisime mängida mida tahes, rahvas tuli ikka vaatama. Tänapäeval tuleb teha reklaami ja repertuaariga tõsist tööd, et publikut paeluda.

Sulle on olnud abiks kümneid lavastajaid. Mida oled neis otsinud, mida hinnanud?

Mulle meeldib, kui lavastaja teab, kuhu tahab välja jõuda, ja oskab näitlejat selle poole suunata.

Väga põnev oli töötada Jaan Toomingaga. Ta pani trupi tegutsema lauluga unisoonis. Seda fenomeni on sõnadega raske edasi anda.

On hea, kui lavastaja oskab konkreetselt öelda, mida ta rollis näha tahab. Kuidas öeldut realiseerida, on juba minu kui näitleja asi, aga vähemasti saan lavastajale toetuda ega suma nagu siil udus.

Raidiga oli väga huvitav tööd teha, samuti Petersoni, Komissarovi ja Tammearuga.

Mulle meeldivad lavastajad, kes oskavad läheneda asjale huumoriga. Kui näed, et lavastaja muheleb, saad aru, et asi liigub.

Millised rollid on olnud sulle eriti tähtsad?

Omaaegne peanäitejuht Heino Torga ütles kord: «Kui sa seda rolli ära ei tee, hakka mingit muud tööd vaatama.» Tükk oli «Hüva leili!». Osa õnnestus päris hästi ja elukutse vahetamise teema võeti päevakorralt maha.

Üks esimesi tõsiseid katsumusi oli Rogožin «Idioodis».

Hingelähedane on olnud ka «Vihmameistri» isa roll. Praegu teen hea meelega «Jürka» Kaval-Antsu. Seal on tohutult võimalusi ja ma tean, kuhu edasi minna. Oleks vaid piisavalt etendusi ees!

Kas oled kunagi rollist loobunud?

Elmo Nüganen pakkus mulle osa «Kajakas». Ma isegi ei mäleta, millist, aga ütlesin, et kui tal on näitlejaid valida, siis ärgu mind võtku.

Olin nimelt paarkümmend aastat varem mänginud Heino Torga «Kajakas» Trigorinit ja näinud hirmsat vaeva. Kontroll­etenduseks sain selga ebamugava kostüümi ja tundsin ennast halvasti. Ma ei aja toonast läbikukkumist muidugi ainult kostüümi süüks, aga igatahes ei suutnud ma selle näidendiga uuesti tööle hakata — lihtsalt kartsin.

Seevastu «Juuditis» olen mänginud kolmes lavastuses kolme osa, tundmata mingit tõrget! Viimane, Vargamäel kehastatud vana Siimeon oli kõige hingelähedasem.

Oled igal hetkel võimeline pajatama lugusid sellest, mis on sündinud laval või selle taga. Mis esimesena meenub?

Kakskümmend aastat tagasi sattus mu 50. sünnipäev olema just «Vihmameistri» etenduse päeval. Juba paar nädalat varem olin öelnud, et minu sünnipäeval olgu toidulaual kõik ehtne ning pudeliski olgu päris märjuke.

No saidki siis kõik liharullid ja suitsuangerjad lavale. Ühes stseenis pidin minema oma poegadega šerifi kontorisse ja šerif, keda mängis Elmo Nüganen, pidi pakkuma viskit. Noh, viskit tollal saada polnud, aga sain ühte head kodust kangemat kraami ja panin pudelisse.

Teadsin, et laval käib ainult mekkimine, aga Elmo proovis korra, keeras siis pudeli suu peale ja jõi tühjaks — oma kolmveerand pudelit 60-voldist kraami!

Hiljem ütles Allan Noormets, et mu ümarik nägu oli veninud pikaks nagu hobusel. Mul hakkas vesi mööda selga jooksma. Mõtlesin: püha jumal, see on alles esimese vaatuse lõpp, aga teises vaatuses on Elmol suur stseen!

Läksin vaatuse lõppedes oma garderoobi poole ja mida ma nägin: Elmo oli selili koridoris maas, Kaarin Raid käpakil tema ees ja patsutas teda põskedele. Läksin juurde: kuidas on? Ei võta jalgu alla!

Ütlesin, et helistan kohe kiirabi välja, äkki teevad maoloputuse, meil ju etendus pooleli. Ja kurat, siis vaatasin, et Elmo silmad naeravad mulle vastu. Sain aru, et ta on jumala kaine. Poisid olid pudelisse napsi asemel teed pannud.

Mida sa teed, kui sa teatrit ei tee?

Kui õnnestub, lähen kalale. Mulle meeldib maal toimetada. Lugeda. Sellist hobi ei ole, mille kallale kohe töölt vabanedes sööstan, aga looduses on hea viibida.

ISIK

Arvo Raimo

• Sündinud 13. detsembril 1940 Viljandis.
• Lõpetanud 1960. aastal Ugala õppestuudio, töötanud samast ajast Ugalas.
• Mänginud 184 lavastuses.
• Praegu on ta repertuaaris «Helesinine vagun», «Piloot», «Limpa ja mereröövlid», «Jürka» ja «Vanamehed seitsmendalt».
Allikas: Ugala