Kellel on vaja väikeparteisid ehk Mängulust säiligu ka alamliigas

Arved Breidaks Foto: Erakogu

MÕTLEN väikeparteidele, ütlen: «Vaimselt sõltumatud, vaesed, kuid ausad, poliitikud, keda ei kammitse poliitiline korrektsus.» Või siis: «Neist ei sõltu mitte midagi, odavalt ülesostetavad, lärmakas mudaliiga, veidrikud.»

Tegelikult ei saa öelda üht ega teist, sest raske on kirjeldada seda, mida oma silmaga ei näe. Eesti kuus parlamendivälist erakonda oleksid just kui olemas, kuid kas tegu on reaalselt eksisteerivate poliitiliste ühenduste või «poliitilist investorit» ootavate riiuliparteidega, on raske kindlaks teha.

Ometi on väikeparteidel demokraatlikus ühiskonnas kindel ja oluline roll. Nii nagu jalgpallis tuleb klubil meistriliigasse jõudmiseks kõigepealt edukalt läbida madalamad liigad, pääsevad ka poliitika kõrgliigasse ehk parlamenti üksnes tugevamad.

Kõik klubid paratamatult meistriliigasse mängima ei mahu, kuid see ei vähenda karvavõrdki alamliigade rolli uute andekate mängijate ja klubide kasvulavana. Sama loogika kehtib erakondade puhul.

RIIGIKOGU opositsioonist kostab üha valjemalt hääli, et valitsusparteid eesotsas Reformierakonnaga on stagneerunud — neil pole värskeid ideid. Uue, noorusliku juhi saanud sotsiaaldemokraadid ning sama nooruslik keskfraktsiooni liider taovad seda trummi eriti innukalt, lootes suurendada oma toetajaskonda.

Aga miks teevad seda ainult Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond? Kus on oma uuenduslike mõtetega need kuus parteid, kelle eesmärk saada riigikokku pole veel täitunud?

Miks vaikib Euroopa Liidu vastane Vabariiklik Partei nüüd, mil Eesti seisab silmitsi «vabatahtliku» kohustusega hakata raskustes Iirimaa käendajaks?

Miks pole Vene Erakond Eestis iitsatanudki, kui õiguskantsler ometi avalikult muretseb venelaste vähese kaasamise pärast ning kui avaldati raport, milles soovitati anda vene keelele Eestis asjaajamiskeele staatus?

Mida tegid Ühendatud Vasakpartei progressiivselt mõtlevad seltsimehed siis, kui tööandjad tulid välja oma kuulsusrikka manifestiga? Miks oli Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu vait, kui Keskerakond väidetavalt kaaperdas põllumeeste kongressi?

Kui partei ei suuda reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele, kuidas saab siis valija olla kindel, et sel erakonnal on üldse ideid — rääkimata sellest, et ta suudaks neid ellu viia? Või ei lase ajakirjandus väikeparteide teateid läbi?

MAINITUD erakondade kodulehekülgedelt ilmneb, et Eesti elu puudutavad tähtsamad sündmused ei tekita nendes mingeid reaktsioone. Üksnes Eesti Iseseisvuspartei on suutnud neile olulistel teemadel regulaarselt välja anda pressiteateid ja avaldusi. Ka Kristlikud Demokraadid said tänavu kevadel maha kilekotiaktsiisivastase pressiteatega, aga see oli ilmselt juhuslik aktiivsusepuhang.

Kummatigi suhtleb ka Iseseisvuspartei avalikkusega mannetult: tänavu on ta tulnud välja 18 pressiteatega, kuna Reformierakond pöördus juba ainuüksi oktoobris 26 korda pressi poole.

Populaarseimas suhtlusvõrgustikus Facebook on parlamendivälistest erakondadest samuti kõige paremini esindatud Iseseisvuspartei, samal ajal kui mõni erakond pole seda valijatega suhtlemise võimalust veel avastanudki.

Pressiteadete edastamine ja interneti suhtlusvõrgustikesse oma juureniidistiku istutamine on nüüdisajal nii lihtne ja odav, et kohatu on õigustada propagandatöö tegemata jätmist rahapuudusega, millega väikeparteid tavaliselt valimiskaotust põhjendavad.

Kahtlemata kammitseb parlamendiväliseid erakondi rahapuudus, mis ei võimalda palgata professionaalseid suhtekorraldajaid, kuid otsigem taas paralleeli jalgpallimaailmast: sealgi on esiliiga klubid vaesemad kui kõrgliiga seltskond, aga see ei võta neilt mängulusti.

PARLAMENDIVÄLISTE erakondade käekäik võimaldab panna diagnoosi ühiskonna ja demokraatia vaimsele tervisele ning Eestis on see halb. Kui meie väikeparteid kas või homme tegevuse lõpetaksid, ei juhtuks midagi, sest nad ei ole suutnud oma rolli välja mängida.

Miks on see üldse oluline? Just edasipüüdlikelt ning avalikkuse tähelepanu nimel võitlevatelt väikeparteidelt võiks oodata, et nad toovad poliitilisse mõtlemisse värskust. Nad peaksid välja pakkuma uusi ideid ja lahendusi, mille peale võimu juures mugandunud poliitikud ei tule.

Ühtlasi peaksid parlamendivälised erakonnad olema riigikokku jõudnud parteide silmas see pind, mis ei luba neil laisalt loksuda: neid kummitaks siis pidevalt oht meistriliigast välja langeda.

Praegu ei kujuta viimastel riigikogu valimistel esimesena välja jäänud, 1,7 protsenti hääli kogunud Kristlikud Demokraadid endast parlamendierakondadele paraku mingit ohtu. Kui üks kuuest Toompeale tee leidnud parteist peaks jääma parlamendi järgmise koosseisu ukse taha, siis pigem iseenda vigade kui altpoolt tulijate võidu tõttu.

OLUKORD ei ole siiski lootusetu, sest lõpetava esinduskogu koosseisu kuuluv väikepartei Eestimaa Rohelised on alternatiivsete lahenduste ja ideede väljapakkumisega suurepäraselt hakkama saanud. Uudsete, selgelt väljendatud mõtetega nad 2007. aastal populaarsuse saavutasidki.

Rohelised oma vähem kui 1500 liikmega jäävad suuruse poolest alla nii Ühendatud Rahvaparteile kui Kristlikele Demokraatidele, kuid on erinevalt neist parlamendis esindatud ning tagasid mõnda aega vähemusvalitsuse püsimise. Kahjuks pole roheliste edulugu olnud nakkav.