Viljandi muusikakooli orkestrimajas elustusid esmaspäeva õhtul kuulsad heliloojad Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel, kelle spontaansest veiniõhtust kujunes Bachi laste meeleolukas kontsert.
Õdus õhtupoolik Bachi lastega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult oli see kõik muidugi näitemäng, mille käigus muusikakooli õpilased esitasid ajastutruus õhkkonnas Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli muusikat. Etenduse kandvates rollides olid nende õpetajad, kes tulid muusikaajaloo suurkujude kehastamisega säravalt toime.
«Kas olete tõesti suutnud oma tuhat last pilli mängima panna?» küsis keigarlikuks Händeliks kehastunud Arno Tamm kontserdi algul oma võõrustajalt väikese irooniaga.
«Mul on natuke sugulaste lapsi ka täna külas,» pomises seepeale siivas pereisa Bach, kelle paruka all peitus tegelikult Jan Viileberg. Suurel heliloojal sündis kahest abielust ühtekokku kakskümmend järeltulijat, kuid täiskasvanuikka jõudsid neist ainult pooled.
Etenduse jooksul käis Bachi abikaasa Anna Magdalena (Helina-Victoria Kruup) emalikul juhendamisel orkestrimaja lavalt läbi üle veerandsaja noore muusiku, kes olid oma pilliõpetajate käe all selgeks õppinud palju palu. Mõni pani isegi edeva Händeli vaimustusest õhkama: «Millised andekad lapsed! Hakkan lausa kahetsema, et mul pole olnud aega perekonda luua!»
Vähem kui tunnise etenduse finaal nii härras ei olnud. Händeli mõnusale äraolemisele tegi lõpu Londoni kuningliku muusikaakadeemia primadonna Francesca Cuzzoni (Gajane Meletjan), kes tuli teda otsima ja korraldas skandaali. Kui kired vaibusid, esitas Cuzzoni koos klaverisaatja Mariaga (Marge Loik) laulu, mis kõlas suurepäraselt, nagu primadonnale kohane.
Lõpp olekski olnud ilus ja rahulik, kui akna taga poleks ühtäkki kõlanud meloodia, mille Händel oli alles eelmisel õhtul paberile pannud. Tõdemus, et seda ei tohiks veel keegi teada, ajas helilooja raevu.
Kui ta ust paugutades saalist lahkus, vallandus pärast pausi publikult vali aplaus.
Tore traditsioon
«Arvan, etendus oli vahva, jäime kõik rahule. Lapsed said oma tükkidega enam-vähem hästi hakkama ja nende lavaline liikumine oli kena — olime seda ekstra harjutanud,» leidis hiljem näitemängu korraldaja Maret Tomson. «Näitlejate pärast ma ei muretsenudki: see koosseis oli meil väga hästi õnnestunud!»
Sääraseid muusikalisi näitemänge on Viljandi muusikakoolis korraldatud varemgi. Seal on ellu ärganud Joseph Haydn ja Ludwig van Beethoven. Lavale on toodud ka Edvard Grieg ning Wolfgang Amadeus Mozart.
«Oleme etendusi korraldanud just õpilaste pärast: et neil oleks peale akadeemiliste kontsertide oma lugude esitamiseks huvitavam väljund,» selgitas Maret Tomson. «Soovime viia lapsed tagasi ajastusse, millest pärinevat lugu nad parajasti mängivad. Eesmärk on panna noored tunnetama kogu tervikut — kostüüme, mööblit ja inimesi. See aitab muusikaajalugu paremini mõista.»
Näitemäng «Händel Bachil külas» toodi lavale juba teist korda. Autor ja lavastaja Silvia Soro kirjutas loo 1998. aastal, mil see jõudis muusikakooli väikeses saalis ka arvukate vaatajateni.
Nüüd oli Maret Tomsonil põhjust käsikiri sahtlist uuesti välja võtta, sest mõlemal heliloojal oli tänavu 325. sünniaastapäev.
Korraldaja kinnitas, et õpilased lõid näitemängus kaasa vabatahtlikult.
Sündis meeskonnatööna
«Sügisel kuulutasime ürituse välja ja pilliõpetajad, kes arvasid, et nende õpilased võiksid seal esineda, leppisid lugudes kokku. Meil oli erakordselt hea meeskonnatöö: suurt abi osutas korraldamisel Marge Loik ja oma panuse andsid ka teised kooli töötajad.»
Tomsoni jutu järgi on juba tavaks saanud, et muusikakoolil aitavad näitemängu lavale tuua professionaalid: grimmi ja parukate eest hoolitses Ülle Konovalov, kunstiline kujundaja oli Krista Tool ja lavastaja Silvia Soro. Valgust sättis kultuuriakadeemia tudeng Javer Jaanus. Kostüümid ja rekvisiidid olid laenatud Ugalast.