«MIKS peab majandus üldse kogu aeg kasvama?» küsiti mu käest ühes koolis, kus käisin andmas Eesti majandusarengu teemalist tundi. Sellele küsimusele on lihtne vastata: kui eesmärk on parandada elujärge, suurendada pensioni ja toetada abivajajaid, on ainus viis seda kõike tagada kasvav majandus.
Kogu maailma räsinud rängale majanduskriisile reageeris Eesti eelmisel aastal kiirelt. Riigieelarve positsioone korrigeeriti parlamendis 20 miljardi võrra.
Avaliku sektori igapäevakulud tõmmati kokku. Erasektori kesise investeerimisvõime ja -soovi olukorras suurendas riik oma investeeringuid väga suures mahus ning panustab ka järgmisel aastal uute teede ehitusse ning koolide, päästedepoode ja tervishoiuasutuste renoveerimisse üle 16 miljardi krooni, sest see pakub otsest tuge töökohtade säilimisele ja tekkimisele.
Kas Eestis tehtud pingutused on olnud õiged? Kolmandas kvartalis kasvas meie majandus aastases võrdluses 4,7 protsenti. Kasvu vedur, ekspordikäive jõudis septembris kahe aasta kõrgeimale tasemele, olles kasvanud aastataguse ajaga võrreldes 40 protsenti.
Need haprad märgid võimaldavad väita, et majanduskriis hakkab seljataha jääma. Eelarvesse laekuv maksuraha võimaldas parlamendil teha 2011. aasta riigieelarves investeeringute kõrval veel ühe olulise otsuse: toimetulekupiir, mis oli ilmselgelt ajale jalgu jäänud, tõuseb 2011. aastal 20 protsenti.
Toimetulekupiiri tõstmine on oluline neile, kelle majanduslik olukord on kõige raskem. Seda teemat on sotsiaalminister Hanno Pevkur pensionide eest võitlemise kõrval parlamendi ees kõige enam tõstatanud. Lihtsustatult öeldes: toimetulekupiir on summa, mis peab inimesele kätte jääma pärast seda, kui ta on tasunud eluasemekulud, sealhulgas kütte-, elektri- ja veearve.
Alates 1. jaanuarist on summa, mis peab pärast eelmainitud kulude mahaarvamist kätte jääma ühe vanema ja ühe lapsega peres, 2160 krooni. Kui see on väiksem, on inimesel õigus saada vahe kompenseerimiseks toimetulekutoetust. Kas sellest piisab?
Kindlasti leidub neid, kes pole kõnealuse otsusega rahul. Riigi rahakotiraudadega on juba kord nii, et kulutada ei saa rohkem, kui maksumaksjad kukrusse raha toonud on.
Seda viimast tahan muide meenutada poliitikule, kes korraldas suurejoonelise kiirnuudlitest ja teest toitumise kampaania.
Poliitikute nälgimine ei loo uusi töökohti ega aita Eestit edasi. Pigem on selline etendus abivajajatele niisama solvav kui töötute külma ilmaga pikkadesse järjekordadesse kutsumine, et kasutada seal tehtud fotosid hiljem poliitilistes kampaaniates.
JÄRGMISE aasta eelarvega kasvav toimetulekupiir pakub hea näite kahe asja kohta. Esiteks: tegu on võimuliidu ja opositsiooni hea koostöö tulemusena sündinud otsusega. Teiseks: kui üks minister ilmutab niisugust järjekindlust nagu sotsiaalminister Hanno Pevkur toimetulekupiiri tõstmise vajadust põhjendades, on võimalik astuda keeruliste aegade kiuste olulisi ja õigeid samme.
Kuid parlamendi eesmärk peaks olema siiski, et toimetulekupiiril elavaid inimesi leiduks Eestis võimalikult vähe. Korras rahandus ning soodsad võimalused ettevõtlusega tegelda ja töökohti luua toetavad majanduse uut kasvu, mis omakorda aitab parandada siinsete inimeste elujärge.