Kuigi PÖFF on ametlikult lõppenud, ringlevad festivalifilmid mööda Eestit edasi. Kaks tähelepanuväärset Pimedate Ööde filmifestivali järellainetuses Viljandisse jõudvat teost jutustavad loo inimeste ühendajast ja abimehest — muusikast.
Muusika maagia kinolinal
8. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõnealused kaks muusikadokumentaali on tänavuse festivali Viljandisse jõudnud osast kõige tähelepanuväärsemad.
Teel unistuste poole
Siinne avafilm, täna linastuv Kongo Vabariigi ja Prantsusmaa ühistööna valminud «Benda Bilili!» jutustab loo ühe Aafrika päritolu isemoodi ansambli kujunemisest ja kuulsuseni jõudmisest. Kaamera jälgib muusikute elu viie aasta jooksul.
Tulevased bändimehed on pärit Kongo pealinna Kinshasa getodest ja elavad keset kirjeldamatut vaesust. Vähe sellest: mehed on lastehalvatuse tagajärjel invaliidistunud ning saavad liikuda ainult omapärase konstruktsiooniga ratastoolis. Nende kodutänavaid iseloomustavad tolm, nälg, ebakindlus, lootusetus ja armetus. Neil pole midagi, ent ometi on neil kõik — muusika.
Suu jääb sõna otseses mõttes ammuli portreteeritavate meeste kaasasündinud rütmitunnetusest ja rabavast muusikatajust, mille eest enamik põhjamaiseid kitarriste loovutaks ilmselt kõik, mida küsitakse.
Milliseid hingestatud helisid on võimalik välja võluda prügimäelt leitud ühekeelelisest kitarrist!
Missugune tulevik võiks oodata bändi, mis koosneb jalututest muusikutest ja asfaldil pappkastis magavast teismelisest tänavalapsest, kelle suurim aare on õllepurgist, pillikeelest ja oksaraost koosnev enda meisterdatud eriskummaline muusikainstrument? Et edasi jõuda, peavad tal olema tohutu tahtmine, jumalik anne ning näpuotsaga õnne.
Kirg ja fantaasia
Staff Benda Bililist on tõepoolest saanud bänd, kes on välja andnud suurepärase debüütalbumi «Tres Tres Fort», kes esineb mainekatel muusikafestivalidel ning kellest kõnelevad nii «The Guardian» kui BBC. Ansambli suurepärase heliga afrorumbast, latiinorütmidest ja võrratust vokaalharmooniast koosnev muusika ning tema liikmete ebatavaline saatus võimaldavad saada linateosest võimsa elamuse.
Muusikast on kantud ka teine dokumentaalfilm, Suurbritannia režissööri Jerry Rothwelli mõtlemapanev lugu «Raske koorem / Heavy Load». Seda nime kannab asjaarmastajatest, enamasti tõsise vaimse puudega muusikutest koosnev punkbänd. Kas peaksimegi pidama kummaliseks, et muusika hoiab neid lõplikult hulluks minemast. Hullust nii meditsiinilises kui kunstilises mõttes on filmis tublisti — samuti fantaasiat ja kirge.
Noor olla pole kerge
Soome režissööri Marja Pyykö lavastatud «Jookse, õde, jookse!» on tänavu tunnistatud üheks paremaks soome noortefilmiks. Peategelane Emilia on igati korralik teismeline, kelle elu keerab ette teise külje päeval, mil ta kohtub keevalise Siiriga. Siis muutub kõik: Emilia saab tuttavaks oma pimeda poolega ning mingil hetkel jõuab tegevus sinnamaale, et olin siiralt õnnelik: mul tuleb tüdrukute asemel kasvatada kahte poega.
Soome filmid on üldjuhul kõrgel tasemel ning «Jookse, õde, jookse!» pole erand. Tempokas ja kohati ootamatu süžee ning usutavad näitlejatööd hoiavad pinget lõpukaadriteni. Et filmiloojatel pole olnud lämmatavaid kõrgkunstilisi ambitsioone, ei pretendeeri ekraaniteos kummatigi enamale, kui see on: hea ja värske noortefilm.
Staatilisus ei tekita pinget
Ambitsioonipuuduses ei saa seevastu kuidagi süüdistada sloveen Vlado Škafari pretensioonikat filmi «Issi», mis esilinastus tänavu Venezia festivali kriitikute nädalal. Selle veidi üle tunni kestva, minimalistlike vahenditega maksimaalset tulemust taotleva linateose võib rahumeeli klassifitseerida žanri kunst kunsti pärast.
Peategelased on mõneti tahumatu isa ja tema tragi inglivälimusega poeg, kes lahkavad mitmesuguste sümbolite kaudu oma suhet.
Filmi esimeses kolmandikus ei juhtu mitte midagi, teise kolmandiku kohta võib öelda sedasama ning tõtt-öelda ei jõuta tegudeni ka finaalis. Mõistes küll lavastajat ajendanud sügavaid ambitsioone, tuleb tunnistada, et selle linateose lõpuni vaatamiseks peab olema elevandikannatus.
FESTIVAL
Festival soovib tutvustada eesti publikule maailma kino kogu selle värvikuses ning pakkuda vaimutoitu mitmele maitsele ja igale vanusele.
• 10. detsembril tähistab Viljandi PÖFF klubis Puhas Kuld ansambli Dagö seltsis juubelit.
• 11. detsembril lõpetatakse festival Puhtas Kullas peoga, kus mängivad Tallinn Daggers, Justified Olöf and the Zippy Robots ja Astrobeat.
Allikas: korraldajad