Eesti valitsus ei näe rahasummade taga inimesi

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits

ON SELGE, et majanduslanguse ajal tuleb teha valikuid: kust kokku hoida, mida rahastada ja mille rahastamisest loobuda. Selge on aga seegi, et mahatõmbamine, nagu ka ühe või teise valdkonna rahastamine endises mahus, peab olema kaalutletud otsus.

Üksikjuhtumeid tuleb vaadata laiemat taustsüsteemi arvestades.

Eesti võimuliidu viimased perepoliitikat puudutavad otsused on paljudes esile kutsunud nõutuse. Ja kui rahandusminister ütleb, et peretoetuste pake tuleb üle vaadata, kerkib üles veel enam küsimusi, millele tuleb vastata kõigil parlamendierakondadel.

KÜSIGEM: KAS oleme uute toetuste kehtestamisel ja vanade suurendamisel lähtunud ühiskonna tasakaalustatud arengu põhimõttest või on summad kujunenud pigem parteiprogrammide mõjul? Vastus pole mustvalge, sest küllap on kõik parteid ühel või teisel moel pidanud silmas rahva edasikestmist ning väärtustanud peresid.

Samas kaotatakse teinekord valimisvõitluses pea: toetuste ja hüvede väljapakkumisel jäävad tegemata majanduslikud kalkulatsioonid ning arvesse jääb võtmata lihtne tõde: igale tõusule järgneb langus.

SÜSTEEMITUS avaldub ka viimase aja otsustes. Riigieelarve aruteludes on teatatud koolitoetuse ja tasuta koolilõuna ärajätmise võimalusest, kuid vanemahüvitise tõstmisest pole loobutud, justkui oleksid laste sünd ja nende kasvatamine kaks eri asja.

Parteid teenivad ühiskonda ja kui ühiskonnal on raske, tuleb lubadused mõtestatult üle vaadata. Lohutuseks valimislubadustest loobuvatele poliitikutele võin naisliidu juhina öelda: emal, kes peab rahapuuduse tõttu ära jätma lapse spordikooli või muusikatunnid, ei ole sugugi kergem.

Kui lastetoetuste puhul lähtutakse õigest põhimõttest, et iga laps on riigile ühtviisi kallis, ja seetõttu on loobutud nende diferentseerimisest vanemate sissetulekute järgi, siis emapalga puhul on erinevused suured. Seega ühel juhul rakendame solidaarsuse põhimõtet, teisel aga mitte. Puudub süsteem.

Sedasama kinnitab koolitoetusest loobumise idee. On selge, et suure sissetulekuga pere tuleb ka selleta toime, kasinamalt elav pere aga ei saa enam vabanenud raha eest koolilapsele vajalikke tarbeid muretseda. Ei tohi unustada, et meil elab iga kolmas, üksikvanemaga peredes isegi iga teine laps vaesuspiiril või allpool seda.

Solidaarsus kehtib meil vaid headel aegadel. Kui olukord läheb raskeks, siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab.

Tegelikult peaks riigi sotsiaalpoliitika olema niisama järjekindel kui julgeolekupoliitika, sest meie julgeoleku suurim tagatis on oma riigist lugu pidavad elanikud. Kardan, et perede lojaalsus mureneb, kui nad ühtäkki leiavad, et riik neist ei hooli.

Peretoetuste süsteemi ülevaatamine tähendab mingis mõttes nullist alustamist. See tähendab, et olukorda peab ausalt selgitama. Samuti tuleb alustada uute põhimõtete väljatöötamisest, mis omakorda eeldab parteidevahelisi kokkuleppeid.

Kas on ikka mõistlik hoida praegu kümne küünega kinni tasakaalus eelarvest ja panna lastega pered löögi alla? Langusele järgneb tõus, aga hävitatut on alati raske taastada.