Sain selle loo kirjutamiseks innustust ETV 5. novembri saatest «Uued algused», mis oli kõnekas näide, kui erinevad võivad olla inimeste arvamused.
Kiri: Parim uus algus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elades ja toimetades suuremas või väiksemas kogukonnas, saame iga päev tohutu hulga infot. Meie meeled peavad selle läbi hekseldama ja eraldama terad sõkaldest. Paratamatult kerkib küsimus, kui palju on veel alles meid ennast.
Millele toetuda? Raske on orienteeruda. Seetõttu vajavad paljud juba lapsena — rääkimata noorukitest ja täiskasvanutest — psühholoogide ja psühhiaatrite abi.
Inimene koosneb vaimust, hingest ja ihust. Tähtis on, et nende vahel valitseks harmoonia. Veelgi olulisem on hoomata inimesena elamise põhitõdesid. Teame, et ühtki maja ei ehitata kindla vundamendita, kuid täisväärtusliku elu alust ei tunne.
Ehk olemegi midagi kuulnud, kuid ei võta seda omaks ega pea oluliseks. Parim uus algus on see, kui inimene otsustab otsida tõelist tarkust, mis tuleb jumalalt. Selle eeldus on usk tema olemasolusse ja tahe hakata uurima pühakirja.
Nimetatud tee annab rahu, rõõmu ja veendumuse, et ükski takistus pole ületamatu, kui hoiad kinni kristlikust õpetusest.
On palju tunnistusi, kuidas alkohoolikud ja narkomaanid on pahest vabanenud, kriisis abielud taas harmoonia leidnud ja lapsed turvatunde tagasi saanud. Varasema kadeduse asemel tunnevad selle tee valinud inimesed naabri kordaminekute üle siirast heameelt. Tööandjad ja töövõtjad ei vastandu, vaid neist saavad üksteisest hoolivad partnerid. Kas pole me niisugust elu juba ammu igatsenud?
Muidugi ei saa kõik olla roosamanna, kuid kindlasti ei tohi elu olla vägivaldne, omakasupüüdlik, täis truudusetust ja valet, himurust ja ebaõiglust.
Parem elu tuleb ehitada püsivale vundamendile. Kindla aluse rajab Loojaga leppimine, mis on võimalik kristlikke tõdesid omaks võttes. Kui inimene soovib ja palub, sünnib ta oma südames uuesti.
Ekslikult arvatakse, et kristlaste elu on hall ja üksluine. Hoopis vastupidi! See on rõõmus, vaba ja põnev elu, mis ei kõigu ühiskonnas levivate eksiarvamuste tõmbetuules.