Mind ajendas kirjutama 5. novembri «Sakala» artiklis «Värvaineid pannakse isegi sepikutaignasse» esitatud väide, nagu ei müüdaks Viljandis peale Selveri kusagil Vändra Leiva maheleiba, -saia ja -sepikut. Ometi olen juba pikka aega käinud neid tooteid ostmas Maxima kauplustest.
Maximas on maheleib müügil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti on nimetatud poes müügil naturaalne pleegitamata ja valgendamata riis, mida ma ei tea olevat kusagil mujal. Peale selle on Riia maantee nurgal olevas Maximas eraldi Talutoodete pood, kust saab osta mahejahu, -helbeid ja -tangu.
Selliseid teemasid on minu meelest vaja sagedamini käsitleda, sest paljud inimesed ei tea, mida nad söövad ja oma lastele sisse söödavad. Nad ei oska seda kahtlustadagi. Näiteks valget suhkrut on enne meie toidulauale jõudmist töödeldud paljude ainetega, aga sellest ei räägita kusagil.
Ühtlasi paneb mind muretsema kampaania «Eesti testib Actimeli», kuigi on teada, et Saksamaal tahetakse hakata Actimeli tooteid keelustama — eriti lastele. Ajakirjandus võiks tutvustada nende toodete teist külge.
Kui kohukese koostis eraldi kastikeses lahti kirjutada, paneb see ehk mõne lapsevanema mõtlema. Halva üllatuse osaliseks võib saada tavapoes müüdavate saiade, sepikute — ka leibade, ehkki vähem —, kookide, küpsiste, jookide ja pakitoitude sisalduse kirjeldust lugedes. Tavaliselt ei tule inimesed paraku selle peale, et neid uurida.