Ehituse planeerijal tasub ette mõelda

Margus Haav
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Ilona Merzin tõi Viljandisse Tartu tänavale ajutisena püstitatud ehitise põhjal näite sellest, kuidas sobimatu võib peaaegu sobivaks muutuda.
Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Ilona Merzin tõi Viljandisse Tartu tänavale ajutisena püstitatud ehitise põhjal näite sellest, kuidas sobimatu võib peaaegu sobivaks muutuda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teisipäeval Kõpu mõisas peetud seminaril «Kultuurile uut ja vana» soovitas riigikogu liige Liisa-Ly Pakosta tähele panna seda, et planeeringu luhtumine tähendab alati lisakulutusi.

Lisakulusid toob kaasa vajadus ehitada näiteks uus tee või kanalisatsioon, kuid Pakosta hinnangul on see välditav.

«Muinsuskaitsealal tekkivatest konfliktidest enamiku puhul ärrituvad inimesed alles siis, kui ehitusluba on välja antud ja kopp kohale sõidab,» rääkis ta. «Kui aga palju inimesi mõtleb mõne uue lahenduse puhul juba varakult kaasa, on olukord teine.»

Konfliktid on välditavad

Liisa-Ly Pakosta tõi näiteks möödunud sajandi keskpaigas rikutud mõisasüdameid ning kutsus üles vältima konflikte, mida võiks kaasa tuua praegune tegevus.

«Need vastuolud tulevad esile siis, kui olemasolevate kultuuriväärtuste vahele või kõrvale üritatakse panna uusi funktsioone ebasobilikul moel,» rääkis ta ning toonitas, et ehitise planeerimise juures ei tohi unustada inimesi, kes seda kunagi kasutama hakkavad. «Tallinnas on näiteks kehtivaid planeeringuid, mida pole valmis ehitatud, umbes 400 000 inimese jaoks. Eestis seisab aga enamik omavalitsusi silmitsi kahaneva elanike arvuga.»

Inimeste ligimeelitamiseks leidub Pakosta sõnul vähe paremaid võimalusi, kui on juba olemasolevate kultuuriväärtuste ärakasutamine.

«Planeeringuid tehes tuleb mõelda sellele, kuidas kasutatakse sama ala vähemalt kolmekümne aasta pärast,» toonitas ta.

Üks tosinast

Seminari põhiteema oli tänapäevase ja ajaloolise sidumine planeerimises ja ehitiste kavandamises.

Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Ilona Merzin meenutas, et Viljandi vanalinn on üks tosinast Eesti muinsuskaitsealast.

«Muinsuskaitseala on ala, kus on spetsiifilised väärtused, millel tuleb lasta kesta, et need säiliksid ja oleksid nähtavad,» rääkis Merzin. «Elame väga huvitaval ajal: oleme tulnud ühest ilmaelu korraldusest teise. See on ühest küljest koormav, teisalt aga väljakutse.»

Tema hinnangul on ettevõtjate seas väga asjalikke inimesi, kes tegutsevad sisemise kohusetunde ajendil, ning see annab häid tulemusi.

Seminari korraldas Viljandi maavalitsus koos muinsuskaitseametiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles