Eelmisel nädalal tutvustas Läti piiri ääres asuva Nava talu peremees Jaak Kõdar Tallinnas Patarei vanglas oma kriimureinuliste loomamuinasjuttude sarja viimaseid raamatuid.
Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel ajal, kui meri trellitatud akende taga vahuseid laineid veeretas, ärkasid vembuhimulised Kriim ja Rein Karksi-Nuia laste näitemängus taas ellu sealsamas paksude vanglamüüride vahel, kus olid kunagi sündinud.
Praegu ei asu seal muidugi enam kinnipidamisasutus: kunagisest merekindlusest on tehtud vaatamisväärsus ja kultuuripark, mida huvilised saavad uudistada.
«Tere tulemast minu «elutöö» tähistamisele!» ütles Jaak Kõdar endises köögis, millest nüüd on saanud seminariruum. «Ei oleks iial arvanud, et hunt ja rebane saavad minu esikangelasteks — et nendest loomadest on võimalik kirjutada, kordamata vanu eesti muinasjutte.»
Tõsi mis tõsi: Jaak Kõdar on kaante vahele pannud seitse hundist ja rebasest kõnelevat raamatut. Hiljutine, mida 24. novembril Patarei vanglas esitleti, kannab pealkirja «Kriimu ja Reinu viimased vembud».
Peale Silvi Väljali joonistatud piltidega kõvakaaneliste teoste on lõpetuseks ilmunud taskuformaadis «Tont kont lont». Seda kinkimiseks mõeldud raamatut on trükitud ainult 200 eksemplari.
Üle nelja aasta ebaõiglast vangistust
Kuigi trükivalgust on autorimuinasjuttude sari näinud alates 2006. aastast, pani autor kõnealused loomalood kirja palju varem.
Kriim ja Rein sündisid siis, kui Jaak Kõdar toodi 1983. aastal Patarei vanglasse ja jäeti rohkem kui aastaks eeluurimise alla. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust viidi ta üle Rummu, kus vangipõlv ja juttude kirjutamine jätkusid.
Konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator direktori asetäitjana töötanud Kõdarit süüdistati riigi vara riisumises, salakaubaveos ja ametialases kuritarvitamises ning ta mõisteti kümneks aastaks vangi. Tema enda jutu järgi seisnes kuritegu kümmekonnas direktsiooni nimel antud allkirjas. Peale Kõdari määrati pikk vanglakaristus veel üheksale selle büroo juhtivtöötajale.
Desintegraator ei olnud tüüpiline nõukogude ettevõte, vaid tegutses pigem lääneliku ärifirmana ning oli seepärast pinnuks silmas parteiladvikule ja julgeolekuorganeile. Eriti valvsalt jälgiti büroo loojat ja juhti Johannes Hinti — tehnikadoktorit ja mitmekümne leiutise autorit, kellest oli saanud nõukogude süsteemis sügavalt pettunud vabamõtleja.
Kõik kümme valesüüdistuste ohvriks langenud inimest mõisteti NSV Liidu ülemkohtu otsusega hiljem õigeks. Johannes Hint rehabiliteeriti 1989. aasta aprillis, kuid vabadust tema silmad kahjuks ei näinud: ta oli surnud 1985. aasta septembris Patarei vangla haiglas.
Jaak Kõdar pääses vangipõlvest 1987. aastal. Õigeks mõistva kohtuotsuse järgi maksti talle välja kõigi kinni istutud päevade palk ning advokaadikulud — umbes 18 000 rubla.
Jaak Kõdar oli kodust ära neli aastat, kolm kuud ja seitseteist päeva.
«See oli omamoodi ülikool,» nentis mees mõrult naeratades, kui talle pärast esitlust vanglaperioodi kohta küsimusi esitasin.
Kõdar tunnistas, et on kohtuasja oma ajust suuresti välja lülitanud, sest muidu ei saaks rahulikult elada. Vanglas viibimiseta oleksid tema elus kummatigi olemata ka Kriim ja Rein, luuleraamatud ja näidendid.
«See periood kruttis tunded nii kõvasti üles, et tekkis taas tahtmine kirjutada. Olin varem aastaid ajakirjanikuna töötanud ja enda tarbeks luuletusi kirjutanud — vanglas võtsin selle uuesti ette,» selgitas ta.
Kirjutamine aitas vastu pidada
Vangla kiviseinte, rauduste ja lukkude vahel pani ebaõiglaselt süüdi mõistetud Jaak Kõdar kirja loomajutud, mida oli igal õhtul oma väikesele pojale Martinile rääkinud. Esimesed lood kirjutas ta hämaras nari äärel: uustulnuk ei tohtinud kambri juhtgrupiga laua taga istuda. Hiljem lubati tal söögikordade vahel juba ka lauda kasutada.
Kui jutt sai trükitähtedega paberile pandud, voltis Jaak Kõdar selle ümbrikusse ja saatis pojale, ilma et oleks oma kirjutisi kunagi üle lugenud.
Alles 18 aastat hiljem uuris ta sahtlist leitud lugusid ja imestas: «Kas need on tõesti minu kirjutatud?»
Jaak Kõdar leidis inimese, kes tekstid arvutisse toksis, ja nii algaski kriimureinuliste lugude uus elu.
«Arvasin nendest juttudest umbes nõndasamuti nagu teie praegu: käivad kah,» nentis autor esitlusel kõneldes. «Ometi on need kirjutatud vajadusest ja kohustusest, sestap otsustasingi viia oma töö lõpule sellisena, nagu see praegu siin laua peal on,» viipas ta raamatuvirnade poole.
Jaak Kõdar kinnitab intervjuud andes, et kriimureinuliste lugudega on nüüd tõepoolest kõik.
«Oleks väga narr hakata neid juurde tegema,» nendib ta. «Püüan nüüd kirjutada midagi muud. Hiljuti sain valmis laste luuleraamatu «Aeg veereb aastaiks». Täiskasvanute luulekogu tarvis on mul pool materjali olemas. Suveks kirjutan Nava lava jaoks näidendi.»
Jaak Kõdar tundis head meelt, et esitlusel oli palju lapsi — sealhulgas loomaaia õppeklassist ja Merivälja koolist. Ta oli rõõmus, et Karksi kultuurikeskuse noorteteater O esitas paar kriimureinuliste juttude ainetel tehtud toredat lavalugu ja tema Tallinna kodu naaber Erich Krieger esines Kõdari luuletuse «Kivil kasvav kuusk» sõnadele tehtud lauluga.
Kriimureinuliste lugude viimase raamatu lõpus toovad hunt ja rebane muide väikesele poisile paki, milles on üllatus: suure pakkimispaberi seest ilmub välja isa, kes on lõpuks koju tagasi jõudnud.
ARVAMUS
Jaak Urmet alias Wimberg,
kirjanik
Kriimureinuliste lugudega tegin tutvust siis, kui kirjutasin ajakirjale «Looming» ülevaadet 2006. aastal ilmunud eesti algupärasest lastekirjandusest. Selle hulka juhtus ka kaks Jaak Kõdari juturaamatut.
Algul ei tundunud pilt paljulubav, kuid raamatutega lähemalt tutvudes leidsin, et jutud on igati tipp-topp: algupärased ja huvitavalt välja mõeldud ning hästi kirjutatud! Kahtlemata on härra Kõdaril tugev jutuvestmissoon.
Pärast seda olengi jäänud ühe silmaga Jaak Kõdari tegevust jälgima.
Vaadates seda lauda ja mõeldes, et kõik need raamatud on välja antud mõne viimase aasta jooksul, tuleb tõdeda: see on muljet avaldav saavutus.