/nginx/o/2010/11/29/475190t1h343c.jpg)
Eelmise teisipäeva hommikul tegi Kildu kooli pere omapärase ajalooretke sellesse aega, kui Eestis valitses nõukogude võim ning lapsed kandsid punaseid kaelarätte.
Elav ajalootund viib lapsed lähiminevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib-olla keegi teist mõtleb, et näen nõme välja,» lausus 36-aastane Andrus Hunt, kui oli veerandsajanditaguses koolivormis õpilaste ette sammunud. «Mõnes mõttes ma isegi nõustun sellega: võõra tahte pealesurumine ongi nõme. Aga selline oli tol ajal elu,» jätkas ta esinemist, mis oli segu näitemängust ja loengust.
«Mina olin sel ajal laps ega teadnud muudest aegadest midagi. Tegin oma igapäevaseid tegemisi ega märganud, et keegi oleks koolivormi vastu võidelnud. Sel ajal käisid kõik poisid niimoodi!»
Esineja tõi välja sussikoti ja sussid, millesarnaseid kandsid tol ajal kõik koolilapsed. Ja loomulikult kuulus vormi juurde oktoobrilapse märk või pioneeri kaelarätt.
Andrus Hundist sai pioneer 1984. aastal.
«Seisan siin teie ees ja on imelik tunne — alles see ju kõik oli,» tunnistas paarikümne aasta tagune koolipoiss. Ta meenutas, kuidas kogu klass pioneeriks astudes pidulikku vannet andis.
«Kas me tahtsime seda? Kas meil oli valikut? Kas saime sellest üldse aru? Kas olime kommunistid?» esitas ta järjest küsimusi ja andis neile kohe ka vastuse: «Ei! Me olime samasugused lapsed nagu teie praegu.»
Edasi tulid kõne alla pioneeriorganisatsiooni tavad ja sümbolid, laagrid ja paraadid. Esineja kotist ilmusid välja fanfaar, trumm, pilotka, lipud ja märgid, aga ka sulepea, tindipott ja kuivatuspaber.
Suurele ekraanile ilmusid filmikaadrid, kuidas laulukaare alla kogunenud lastevägi laulab vene keeles Leninile ülistuslaulu ning tantsupeol marsivad kaelarättide ja fanfaaridega neiud «Pioneeride tantsusüiti».
Sellest kõigest on saanud ajalugu.
Tegutseb vabatahtlikuna
Samasuguse ajalootunni on Andrus Hunt andnud veel paaris Viljandimaa koolis. Raha ettekandja ei küsi. Ta soovib teha head ja tuua lastele igapäevasesse tuupimisse vaheldust. Samas saab ta ennast uuesti koolipoisina tunda ning oma lapsepõlveaega praegustele noortele tutvustada.
Hunt rõhutas, et ei nuta okupatsiooniaega taga ega ole kommunist.
«Esinemise ajal olen eelkõige näitleja ja õpetaja,» selgitas ta. «Minu peamine eesmärk on tutvustada ajalugu ja seda perioodi, mis on praegustele lastele juba täiesti tundmatu.»
Kõik algas koolivormist
Erialalt on Andrus Hunt hoopis sanitaartehnik. Õpetajarolli sattus ta esimest korda tänavu kevadel, kui oma endises koolis, Paalalinna gümnaasiumis spontaanse etenduse korraldas.
«Asi sai alguse sellest, et mul õnnestus osta nõukogudeaegne koolivorm,» selgitas Hunt. «Sain neid rõivaid rohkem ja kinkisin ühe komplekti lapsepõlvekoolile, kus on avatud muuseuminurk. Tahtsin natuke nostalgitseda ja läksin sinna samamoodi koolivormis pioneerina. Direktorile meeldis see nii väga, et ta tahtis mind ka lastele näidata.»
Nii pandigi kasvama mõte, et Andrus Hunt võiks kokku seada 1980. aastaid tutvustava programmi.
«Terve suvi mõtlesin, kuidas seda teha,» jutustas ta. «Kõnet ei olnud keeruline kirjutada, aga ainult tekst ei ole ju põnev. Seepärast hakkasin igalt poolt näitamiseks asju otsima. Üht-teist sain õpetajatelt ja endistelt pioneerijuhtidelt, osa muuseumidelt. Nüüd on mul selle teema kohta päris korralik eramuuseum.»
Näitlemine on Andrus Hunti huvitanud lapsepõlvest saadik, ainult et nooremana ei julgenud ta esile tükkida.
«Olid need ajad mis olid, aga kindlasti ei ole ma nõus sellega, et kõik oli ainult halb. Eks nalja saanud ka palju!» lisas ta nõukogude aastate kohta.
Palju tuttavat
Kildu põhikooli direktori Enn Siimeri ütlemist mööda oli tegemist tänuväärt ajalootunniga, mis esitati hästi ja vaimukalt. «Lapsed vaatasid seda väga suure huviga,» kinnitas direktor pärast etendust.
Kildu põhikooli õpetaja-raamatukoguhoidja Ingrid Grünberg tõdes, et talle oli räägitus palju tuttavat.
«Küsisin just Andruse käest, kas ta on Artekis käinud, ja ta vastas, et ei ole,» rääkis õpetaja. Grünberg oli Artekis 1963. aastal 8. maist 22. juunini. Ta oli oma Holstre koolist esimene laps, kes sinna üleliidulisse pioneerilaagrisse pääses.
«Pioneeri- ja komsomoliorganisatsiooni kuulumine oli tol ajal tavaline. See oli meie igapäevane elu, just nagu seegi, et suurel laulupeol pidi esimene laul olema vene keeles ja partei ülistuseks,» nentis ta. «Praegustele lastele tundub see utoopia, aga see oli meie aeg.»
ARVAMUS
Kuido Hiion,
Kildu kooli kaheksanda klassi õpilane
Seda esinemist oli päris huvitav kuulata. Ei teadnud sellest ajast ausalt öeldes midagi. Kõik, mis räägiti, oli uus. Pioneeriorganisatsioonist olin kuulnud varem ainult nimetust, mitte rohkem. Arvan, et nüüd mõistan seda perioodi paremini.