Igor Garšnek pani kirja Ruja loo

Aastail 1985—1988 Rujas klahvpille mänginud Igor Garšnek on andnud lihtsalt ja ladusalt ülevaate bändi 17-aastasest ajaloost. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Viimased aastad on meid õnnistanud mitmesuguste raamatutega, mis kõnelevad Eesti rokkmuusika ajaloo etappidest.

Kõige rohkem on vatti saanud muidugi pungiajalugu, mida on väga mitut moodi ja igaüks oma tasandilt käsitlenud Mihkel Raud, Onu Bella ja Tõnu Trubetsky. Rock Hoteli 30. aastapäevaks valmis intervjuudel põhinev raamat sellestki bändist ning nüüd on paar nädalat poelettidel peesitanud värske ülevaade ühest legendaarsemast eesti rokipundist — Rujast.

Autor on Igor Garšnek, kes mängis bändis selle viimastel aastatel klahvpille. Tõsi küll, see pole esimene Rujast kirjutatud teos: kümmekond aastat tagasi tegi Peeter Sauter lühikese intervjuudel põhineva ülevaate «Roostevaba raamat», kuid kõnealune, Garšneki oma on palju põhjalikum.

Lihtne ja ladus ülevaade

Igor Garšneki stiil erineb suuresti sellest, mida meile on pakkunud kõik eelmised rokiraamatute autorid. Tegu ei ole Mihkel Raua või Onu Bella üllitiste moodi kunstilis-dokumentaalse teosega, milles on olulisel kohal ilukirjanduslikud ambitsioonid. Samuti pole see seosetu faktijada nagu Trubetsky anarhiaraamat, mida võib pidada Vennaskonna ajalooks.

Kasutades omaenda mälestusi, Urmas Alendri päevikut ning mõne Ruja liikmega tehtud intervjuusid, on Garšnek lihtsalt ja ladusalt andnud ülevaate Ruja 17 aasta tegevusest, mis lõppes juba rohkem kui 20 aastat tagasi.

Et niigi kirevat bändielu vürtsikamalt edasi anda, on Igor Garšnek põiminud jutustusse muhedusele pretendeerivaid, ent kahetisi tundeid tekitavaid võrdlusi ja kommentaare. Pärast Raua või Bella lugemist tunduvad need vaimukused ehk kodukootud ja naiivsed, aga kui loobuda võrdlemast raamatut nende kahe kirjameistri loominguga ning võtta seda ühe bändi ajaloo ülevaatena, pole teosel häda midagi.

Veidi häirivalt mõjub esialgu seegi, et noorele lugejale mõeldes korratakse ja seletatakse lahti nõukogude ajal elanu silmis elementaarseid elutõdesid, kuid sellega peab paratamatult leppima.

Küll aga jääb mulle arusaamatuks, miks ei tohi toimunust anda ülevaadet kronoloogilises järjekorras, vaid peab pidevalt hüppama ajas edasi-tagasi, tekitades niiviisi ainult segadust. Aga see tuleb arvatavasti panna autori asemel hoopis toimetaja süüks.

Vastuolulised 17 aastat

Vormi juurest sisu manu siirdudes peab ütlema, et Igor Garšnek on oma ülesandega kenasti toime tulnud. Ehkki ligi kaks kolmandikku materjali põhineb tema enda kogemustel, ei jää raamat minakeskseks, vaid käsitleb ansambli lugu laiemalt.

Garšnek ei jäta küll välja ütlemata oma hinnangut, kuid ei suru seda siiski lugejale peale. Me saame intervjuude ja kirjelduste kaudu luua ise kõigist olulistest liikmetest üsnagi sõltumatu pildi.

Ruja puhul on tegemist arvatavasti eesti ühe mitmekülgsema ja vastuolulisema rokibändiga, milles 17 aasta jooksul põrkas kokku ohtralt erinevaid isiksusi, muusikastiile ja arusaamu: Rein Rannap versus Jaanus Nõgisto, proge-Ruja versus pop-Ruja ja nõnda edasi.

Peale põhiliikmete lõi Rujas lühemat või pikemat aega kaasa ka teisi eesti tippmuusikuid, nagu Gunnar Graps, Andres Põldroo ja Priit Kuulberg, ning mõni põhitegijagi tuli ja läks mitu korda. Seega on võimalik ansamblist kirjutada üpris erinevaid ülevaateid ja mälestusi.

Olen üsna veendunud, et Rannap näeks toimunut sootuks teises valguses kui Nõgisto, rääkimata sellest, mida oleks võinud pajatada kadunud Urmas Alender, kelle kohta ilmus muide samuti äsja elulooraamat.

Kindlasti ei saakski Ruja lugu kokku võtta vaid ühe teosega, sestap on väga hea, et kõigepealt nägi trükivalgust just Igor Garšneki oma.

Teatavasti ei öelnud autorile raamatu tarbeks ühtegi silpi ansambli asutaja Rein Rannap, sest tal endal olevat kavas samal teemal kirjutada. Nüüd, pärast Garšneki meenutuste lugemist on võimalik oodatav teos kätte võtta hoopis teise tundega.

Pole midagi häbeneda

Pärast raamatu lugemist jäi mu hinge pisut kriipima hinnang, mille mõni mees andis bändi ajaloo ühele osale. Pean silmas seda, millise põlgusega Jaanus Nõgisto ja veel paar asjaga seotut vaatavad tagasi Ruja popiperioodiks nimetatud 1980. aastate algusele.

Kui poleks olnud Rannapi kirjutatud lööklaule, nagu «Must Ronk», «Dr Noormann» ja «Tule minuga sööklasse», mis tõid ansamblile üleriigilise menu, mäletaks Ruja-nimelist progebändi ehk üksnes kitsas ring melomaane ja muusikaspetsialiste.

Nüüd on Ruja ühele põlvkonnale lausa ajastu märk. Loomulikult on igal muusikul õigus suhtuda oma loomingusse just nii, nagu ta tahab, aga ometi: kui nad selle «neetud» aja läbi tegid ning seeläbi kuulsust lõikasid, tundub popiperioodi tagantjärele sajatamine lihtsalt «suure kunstniku» eputamisena.

Ei ole vaja end õigustada või vabandada — vähemalt avalikkuse ees mitte. Saati et laiemas plaanis polnud tegu millegi häbenemist vääriva, vaid selle aja kvaliteetseima popmuusikaga.

Tõtt-öelda oleks huvitav lugeda uurimust, mis imelik needus see oli, mis pani peale meie koduse Ruja ka hulga välismaiseid proge- ja rokilegende tegema 1980. aastatel ühtäkki poplugusid, mis vallutasid edetabelid. Pärinevad ju Ruja eeskujude Genesise ja Yesi suurimad hitid just sellest kümnendist.

Samas muudabki Ruja heaks tõik, et temas on peidus palju Rujasid. Teisisõnu: igaüks võib leida ansambli ajaloost just selle perioodi, mis teda kõige rohkem puudutas. Raamatu pealkirjas pakub autor Ruja kohta välja valikud must ronk või valge vares. Lisaksin omalt poolt: nii siga kui kägu.

RAAMAT

Igor Garšnek. «Ruja: must ronk või valge vares»

• 256 lk. Kirjastus Pegasus 2010.
Allikas: «Sakala»