Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2011/09/30/773486t1h52e2.jpg)
Millisena võiks üks tavaline noor näha oma elu viie või kümne aasta pärast? Kindlasti tahab ta olla iseseisev ja vaba. Ilmselt soovib ta ennast näha huvitaval ametikohal, millel saaks end rakendada rohkem kui hädapärast tarvis ja karjääriredelil tõusta. Küllap maaliks ta ideaalsesse tulevikku ka reisimis- ja õppimisvõimalusi ning üle jäävat raha.
See kõik kõlab ütlemata hästi. Ainult et niisugusse tulevikku ei mahu lapsed. Nagu ütleb tänases lehes riigikogu aseesimees, nelja lapse isa Helir-Valdor Seeder: «Võimalus õppida, maailma näha ja karjääri teha on suurem kui kunagi varem. See on paljudele noortele ahvatlus, väljakutse ja eneseteostuse võimalus, mille nimel ollakse valmis lükkama pereloomine kaugemasse tulevikku ja piirduma väiksema laste arvuga. /.../ Kui on ka rahalised võimalused, ei olda valmis loobuma oma vabadustest.»