Kas ajakirjanik peab võimule meeldima?

Indrek Saar
, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Saar
Indrek Saar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

MEIE ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnisson armastas öelda, et ajakirjanikuseisusega käib kaasas kohustus rääkida tõtt, vältida hüsteeriat ning teenida rahvast.

Ajal, mil üleriigilist meediat kritiseeritakse kolletumise ja poliitilise kallutatuse pärast, peitub kohaliku ajakirjanduse õnn võimaluses olla sõltumatu, teenida kodukandi rahvast ja rääkida inimestele tõtt.

Hiljuti said avalikuks juhtumid, et maavanem või mõni teine kõrge ametnik oli teinud ettepaneku kohaliku lehe peatoimetaja välja vahetada. Need ohtlikud märgid sunnivad küsima, kuidas hoida alles Tõnissoni laotud vundamenti.

MAAKONNALEHED on paljudele lugejatele muust meediast usaldusväärsemad: toimetus asub lähedal, seal töötavad ajakirjanikud on kohalike teemadega kursis ning käsitlevad piirkonna inimestele olulisi uudiseid.

Kahtlemata oleks võimule mugav, kui maakonnalehed sarnaneksid valdades väljaantavatega, milles on kirjas üksnes omavalitsuse pressiteated ja vallavanema pöördumine. Kogukonnale tähendaks see paraku sammu suletuse poole.

«Hiiu Lehe» ja «Nädalise» peatoimetaja on avalikult tunnistanud, et on tundnud käsitletavate teemade puhul võimukandjate survet. Niisugune käitumismall on omane mõnele sellisele riigile, kus demokraatia ja sõnavabadus pole veel juurdunud. Kummatigi püüeldakse isegi enamikus siirderiikides ajakirjanduse sõltumatuse poole — on see ju vaba ühiskonna keskseid tunnuseid ja eeldusi!

TOIMETUSTE survestamist ei saa mingil juhul sallida: ajakirjandustöö juurde ei kuulu võimule meeldida tahtmine.

Mõistagi eksivad ajakirjanikud aeg-ajalt. Ikka kohtab lehes tasakaalustamata, teise poole kommentaarideta uudiseid või kontrollimata ja ebatäpseid andmeid. Kui ajakirjandusreeglite vastu on eksitud, tuleb olla meedia suhtes mõistagi kriitiline.

Demokraatlikus ühiskonnas ei vahetata töötajaid sel puhul välja, vaid parandatakse vead nõnda, et avaldatakse õige informatsioon ja palutakse vabandust.

Riigikontrolör Mihkel Oviir kritiseeris hiljaaegu täitevvõimu vaba mõttevahetuse summutamise eest. Kui võimul olijate seas võtavad maad enesega rahulolu ja enda ilmeksimatuks pidamine, tähendab see stagnatsiooni.

Kohalike lehtede suukorvistamine ärgitab täitevvõimu tegudele, millest ta muidu avalikustamise hirmus hoiduks. Nõnda võime taas jõuda paljudele veel eelmisest riigikorraldusest tuttava tõdemuseni: meil on küll kõik võrdsed, aga mõni on kõige võrdsem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles