Mitmel pool söögikohtades küsitakse kenasti: «Kuidas teile meie toit maitses?» Toidu kallal viriseda ei sobi, aga kui midagi väärtuslikku on kas või kogemata ära rikutud, siis ehk tõesti peaks sellest tegijale ka muul moel teada andma kui taldrikule jäetud söömata söögiga.
Meenub kaks toiduelamust. Ühe puhul andsin teenindajale teada, et veisefilee mu taldrikul pole söödav, sest on liiga soolane. Kiiresti rändas toit vabanduste saatel kööki tagasi ja mõni aeg hiljem mu ette jõudnud lihatüki maitse oli lausa uskumatult hea.
Kord aga, kui olin supi ühisest katlast ise kulbiga kausikesse tõstnud, tundus söömise ajal kuidagi narr nurisema hakata selle soolasuse üle. Kõigile kõlbab ja sulle siis nüüd äkki mitte! Ometi kõnelevad arstidki liigsoolase tervisele kahjulikkusest.
Küllap oleks esialgu harjumatu, kui toidukohas ootaksid kliente menüünäidised: esmalt maitsed ja alles seejärel otsustad, mida tellid. Äkki aga võiks võtta eeskuju Aasia kombest toitude tulisuse märkimisest ning panna kodumaise köögi menüüdesse märgid mageda, soolase ja tulisoolase toidu juurde? Tuntud lause «Parem suutäis soolast kui maotäis magedat» pole paraku igaühele mokkamööda.