Kas lapsele müüakse alkoholi? Üldiselt mitte, kuid siin-seal siiski

16-aastane noormees proovis 11. jaanuari õhtul Sakala ülesandel 14 Viljandi poest õlut osta. Enamikus kohtades, sealhulgas Uueveski Konsumis (pildil), jäi ta tühjade kätega, sest kassapidaja keeldus dokumenti nägemata talle alkoholi müümast. Foto: Rannar Raba / Sakala

Alkoholipoliitikat puudutavas debatis, mis mullu kõvasti tuure juurde sai, väidetakse sageli, et alaealistel on poodidest liiga lihtne alkoholi kätte saada, sest müüjad ei vaevu alati noorte ostjate vanust kontrollima. Uurimaks, kuidas asjalood tegelikult on, palusin 16-aastasel kohalikul koolipoisil tema vanemate nõusolekul teha Viljandi müügikohtades katseoste.

Välistamaks võimalust, et abivalmis noorsand pälvib ajakirjanduslikus eksperimendis kaasalöömise pärast kellegi halvakspanu, jätan tema nime ja näo avalikustamata. Samas kinnitan, et valisin oma tutvusringkonnast sihilikult poisi, kes võiks vanuse poolest alkoholi vastu väikestviisi huvi tunda, kuid kelle väljanägemine lubab ka põgusa pilguheidu korral oletada, et ta on veel alaealine.

Minu abiline, kümnenda klassi õpilane, on mõnikord koos sõpradega seltskondlikel koosviibimistel ja pidudel alkoholi pruukinud. Vanemad teavad seda ja on temaga sel teemal vestelnud. Teisalt jääb fakt faktiks: selleks et ise seaduslikult kraadiga jooki osta, tuleb mehehakatisel veel ligi poolteist aastat oodata.

Hakanud üles kirjutama kohti, kus Viljandis alkohoolseid jooke müüakse, jõudsin kiiresti järelduseni, et kõigis neis katseostu tegemine neelaks arutult palju aega. Juba ainuüksi toidukauplusi tegutseb 18 000 elanikuga maakonnakeskuses tervelt 18. Lisaks viis tankla- ja kaks alkoholipoodi.

Niisiis otsustasin pildi koomale tõmmata ning kohvikud, kõrtsid ja muud meelelahutusasutused kohe mängust välja jätta. Keskendusin poodidele ja bensiinijaamadele, tehes nendegi seas oma äranägemist mööda valiku. Sättisin mõttelise sõela nii, et valikusse jääksid kõik Viljandis esindatud poeketid ja paar tanklat. Samuti jälgisin, et läbi saaks käidud kõik linnaosad.

Eksperimendi peategelane proovis esmaspäeva, 11. jaanuari õhtupoolikul alkoholi osta 14 kohast. Et mitte vinti üle keerata, palusin tal kangema kraami riiulitest eemale hoida ja haarata katseks näppu kaks 0,33-liitrist heledat õlut. Millisesse kassasse suuremates poodides minna, jäi poisi enda otsustada.

Jälgisin asjade käiku eemalt ja sekkusin alles väljaspool hoonet, pannes kirja poisi kirjelduse müüja käitumisest ning võttes seal, kus ost oli õnnestunud, pudelid enda valdusesse.

Kui katsejänese vanus äratas müüjas kahtlust, oli tema ülesanne püüda siiski eesmärgini jõuda, valetades, et on selliseks ostuks küllalt vana. Kui aga nõuti dokumenti, pidi ta katse katkestama väitega, et ID-kaart või juhiluba ununes autosse.

Mida me teada saime? Olles enne tegutsema asumist kolleegidega arutanud, missugune võiks sellise eksperimendi tulemus olla, pean nentima, et suurt üllatust ei tulnud. Sõltuvalt vaatepunktist võib olukorra hinnata pigem heaks või rahuldavaks, aga siiski mitte rõõmustavaks. Alaealisel pole lihtne poest alkoholi kätte saada, ent kui tal jagub visadust eri kohtades katsetada, jõuab ta tõenäoliselt varem või hiljem sihile.

Ost õnnestus 14 kohast kahes: Männimäe Selveris ja Olerexi tanklas.

Esimeses kõlisesid õllepudelid kassalindi lõppu pikema jututa. Teenindaja ei tundunud poissi vaatavat vähimalgi määral teistsuguse pilguga kui tolle ees ostu sooritanud vanemat inimest. Dokument jäi küsimata ja ainsana lipsas üle kassapidaja huulte õllede hind 1,74.

Seejuures on oluline märkida, et õhtune tipptund polnud Selveris veel alanud: kassa juures ei loogelnud saba, mis võinuks teenindaja tähelepanu hajutada.

Et Selver oli üldse esimene kauplus, kuhu katseks sisenesime, oli nii libe edenemine üllatus. Olin varem vargsi arvanud, et suuremat sorti kauplused on kõige ebatõenäolisemad kohad, kus müüja võiks seadust eirata. Siit võib järeldada, et lastele alkoholi müümine pole väikeste letipoodide probleem, nagu mõnikord väidetakse. Kaupluse suurusest ei sõltu siin midagi, ikka vaid inimesest, kes kliendiga silmitsi seisab.

Olerexi tanklapoes pidas teenindaja enne poisilt raha vastuvõtmist tarvilikuks vähemalt küsida, kas tollel on ikka vanust. Paraku sellega asi piirdus: piisas poisil öelda jah, kui triipkoodilugeja heakskiitvalt piiksuma hakkas.

Kõigis ülejäänud kohtades osutusid müüjad teraseks ja seaduskuulekaks. Isegi seal, kus teenindaja tundus olevat kahevahel, jäi lõpuks kehtima põhimõte «Parem karta kui kahetseda».

Korrektselt tegutseti Männimäe ja Kantreküla Konsumis, Kaare poes, Paalalinna Maksimarketis, Kaalu tänava Alkoretis, Mulgi Marketi Säästumarketis, Uku keskuse Rimis, Endla tänava Statoilis, Tallinna tänava Maximas, Uueveski Konsumis, Kösti Jaani lihapoes ning Lossi tänava Alkoretis.

SELGITUSED

Janne Laik Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

JANNE LAIK,
Olerexi turundusjuht

Tutvusime Viljandi Olerexi jaama turvakaamerate salvestistega ja veendusime, et intsident leidis tõesti aset. Juhtum on äärmiselt kahetsusväärne, sest meie klienditeenindajatel on alaealistele alkoholi müümine rangelt keelatud ja neid on juhendatud alati küsima isikut tõendavat dokumenti. See on ka sätestatud klienditeenindajate ametijuhendis. Edastame teenindavale personalile ettevõttesiseselt regulaarselt meeldetuletusi ja tähelepanekuid, et tagada reglementeeritud tegevustest kinnipidamine.

Praegusel juhul on müügitehingu teinud klienditeenindajaga räägitud ja ta on saanud kirjaliku hoiatuse. Teistkordse rikkumise korral järgneb töölepingu üles­ütlemine.

Erkki Erilaid Foto: Laura Oks / Postimees

ERKKI ERILAID,
Selveri kommunikatsioonijuht

See on väga kahetsusväärne ja lubamatu juhtum. Risk alaealisele alkoholi müüa on meil teada, sellele juhitakse kogu aeg teenindajate tähelepanu ja selle vältimiseks on meil kasutusel hulk ennetusmeetmeid. Kõik uued müüjad läbivad enne tööle asumist koolituse, kus tutvustatakse põhjalikult kaubandusega seotud seadusi ja alkoholi müüki reguleerivaid määrusi. Müüjad kinnitavad nendest kinnipidamist allkirjaga. Reegleid tuletatakse meelde ka koosolekutel ja täienduskoolitustel. Samuti rakendame oma kauplustes praktikat, mille kohaselt küsib teenindaja dokumenti inimestelt, kes näevad välja nooremad kui 30-aastased.

Kõige tõhusam meede on aga see, et kaupluse kassa­aparaadile tuleb alati hoiatussõnum, et müüja veenduks, kas alkoholi osta soovival inimesel on selleks õigus, ja küsiks vajaduse korral dokumenti.

Paraku otsustab müümise siiski kassas töötav inimene. Praegusel juhul tegi müüja äärmiselt taunitava valearvestuse. Kindlasti selgitame välja, mis asjaoludel ta eksis, ja vaatame üle, kuidas ennetustegevust tõhustada.

KARISTUSED

Alaealisele alkoholi müümise ja ostmise eest on võimalik teo iseloomust olenevalt karistust määrata nii karistusseadustiku kui alkoholiseaduse alusel.

• Karistusseadustikus on alaealisele alkoholi müümise või ostmise puhul võtmesõna süstemaatilisus ehk korduvus. Alla 18-aastasele isikule süstemaatiliselt alkoholi müümise või ostmise eest võib kohus oma äranägemist mööda täiskasvanule määrata trahvi või kuni aastase vangistuse. Ettevõtet, kes on alaealisele korduvalt alkoholi müünud, võib karistada trahviga, mille suuruse ütleb samuti kohus.

• Kui rikkumine on esmakordne, reguleerib seda alkoholiseadus. Sel juhul võib vanusepiirangu rikkumise eest karistada inimest kuni 2400-eurose trahvi või arestiga. Juriidilisele isikule võidakse määrata kuni 80 000-eurone trahv.

Allikad: politsei, karistusseadustik, alkoholiseadus

Koolipoiss: üks viin käib kahe-kolme peale

16-aastane noormees Foto: Rannar Raba

Sakala palvel alkoholi katseostmisi teinud 16-aastase noormehe sõnul on nii lahjemat sorti kihisevad joogid kui viin gümnaasiumiealiste koosviibimistel väga levinud. Üldjuhul ostavad neid seltskonnaga lähedalt seotud täisealised.

Noore inimese kaitseks jätab toimetus järgnevas usutluses tema nime avaldamata.

Sa oled 16-aastane ja õpid ühe Viljandimaa gümnaasiumi kümnendas klassis. Kui palju sinu tutvusringkonda kuuluvad eakaaslased alkoholi tarvitavad?

Ikka päris palju. Kui on mingi pinnapidu (korteripidu – toimetus), on alati joogid sees. Alguses võetakse midagi soojenduseks alla ja siis minnakse kuskile edasi pidutsema.

Mida põhiliselt juuakse?

Tüdrukud joovad peamiselt siidrit või šampust, aga poisid rohkem viina. Kui on ikka suurem õhtune istumine, ei viitsita üldiselt õlle või millegi muu sellisega jamada. Õlu läheb rohkem siis, kui käiakse paari-kolmekesi kuskil saunas või nii.

Kui palju viina niinimetatud soojenduspeol tavaliselt ära juuakse?

Kahe-kolme peale 0,5 või 0,7 liitrit.

Mil määral erineb poiste ja tüdrukute alkoholi tarbimine?

Mitte eriti. Tüdrukud jäävad ka ikka väga hästi purju ja ei saa kindlasti öelda, et nad poistest vähem jooks. Mõni joob isegi rohkem.

Kui tihti tuleb ette selliseid istumisi, kus muu hulgas on laual kangemad joogid?

Kuidas kunagi. Umbes kord kuus.

Kust te pidudeks jooke saate?

Tavaliselt on seltskonnas keegi, kes on täisealine, või vähemalt keegi tunneb kedagi, kellelt saab abi küsida. Ütled, mis vaja, ja tuuakse.

Kas mõnikord ostab täiskasvanu alaealistele alkoholi ka tasu eest? Kas leidub inimesi, kes on sellise teenuse osutajana tuntud?

Ei, mina küll pole kuulnud. Võib-olla küsitakse vahelt raha siis, kui ollakse omavahel vähem tuttavad, aga üldiselt seda ei ole.

Mainisid ennist, et tavaliselt peetakse niinimetatud pinnapidusid selleks, et vastu ööd kuhugi välja minna. Kuhu alaealistel on minna? Mida te seal tarbite?

Klubides on vahel üritused, kuhu lastakse alates 16. eluaastast. Seal lähevad rohkem näiteks kuumad shot’id, aga ka neid ostavad vanemad sõbrad.

Kuidas suhtutakse tänapäeval noorte seltskonnas neisse, kes ei joo? Kas tuleb ette ka pilkamist ja mõnitamist?

Ei, seda küll mitte. Pigem on niimoodi, et ollakse rahul sellega, kui keegi seltskonnast on kaine ja vaatab, mis toimub. Väga palju sõltub sellest, mis tüüpi inimesed koos on. Mul vist on päris mõistlikud sõbrad.

Kui sageli tuleb ette seda, et keegi joob end pildituks?

Olen kuulnud jutte, aga pole ise lähedalt ühtegi sellist juhtumit näinud.

Milline suhe on sinu tutvusringkonnal uimastitega?

Neid tarvitatakse vähe. Ainus, mida ma kuulnud olen, et kuskil pidudel on vahel kanepit tehtud, aga midagi enamat ma küll ei tea. See ei ole massiline asi. Nii noored saavad veel alkoholist seda, mida otsivad.

Pildituks joonud 12-aastane pole kahjuks enam haruldus

Elerin Tetsmann Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi noorsoopolitseiniku Elerin Tetsmanni sõnul tuleb politseil alaealisele alkoholi müünud teenindajatega tegelda võrdlemisi harva. Samas on ilmne, et joovastavad joogid on noorte seas laialt tarvitusel.

Äsja Viljandis tehtud eksperimendi käigus sai 16-aastane poiss õlle kätte kahest poest 14-st. Elerin Tetsmann, milliseid emotsioone selline tulemus teis tekitab?

Olen positiivselt üllatunud. Ma oleks arvanud, et viiest kolm ikka müüvad. Ses mõttes näib asi olevat arvatust parem. Teisalt on selge, et kui noorel jagub püsivust ja julgust, siis päris tühjade kätega ta ei jää.

Kui palju on politseil kokkupuuteid juhtumitega, kus poemüüja on seadust eirates lapsele alkoholi müünud? Noorhärra, kes mind eksperimendis aitas, väitis, et enamasti ei viitsigi alaealised ise proovima minna, sest alati leidub mõni täisealine sõber, kes ostu ära teeb.

Menetletud juhtumeid ei ole tõepoolest kuigi palju. Eelmisel aastal võis neid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. See on seda laadi rikkumine, mille kohta tullakse väga harva kaebama. Ja isegi kui keegi midagi umbmäärast räägib, on raske juhtumit tõestada. Selleks et saaks turvakaamerate salvestisi üle vaatama hakata, peab eel­info olema üpris täpne.

Mis võimalused on politseil katseostmisi korraldada? Kas te olete seda teinud?

Me pole selliseid reide korraldanud lootuses kedagi trahvida. Oleme reageerinud konkreetsetele kaebustele ning kui on ilmnenud, et mõni müüja tõepoolest müüb alaealisele alkoholi või sigarette, oleme rikkumise fikseerinud ja inimesega vestelnud. Tavaliselt on jutt jäänud kohapeale: meie, müüja ja kaupluse juhataja vahele. Kogemus kinnitab, et sellest on kasu.

Kui suur probleem on tänapäeval alaealised, kes on avalikel üritustel silmanähtavalt purjus?

Suurematel vabaõhuüritustel, näiteks folgifestivalil, rannapidudel ja jaanipäeval, leiame neid ikka päris palju. See, kas me kedagi tabame või mitte, sõltub paljuski konkreetsete inimeste iseloomust. Mõned noored on tagasihoidlikumad ning eelistavad vaikselt ja varjatult toimetada. Samas mõnel teisel on täiesti ükskõik: tulgu pealegi ja pangu puhuma, mul ei juhtu sellest midagi! Laiemas plaanis ongi trend pigem see, et politsei eest ei viitsita enam ära joosta.

Siit võib järeldada, et noored ei karda enam politseid. Miks?

Raske öelda. Karistused ei ole leebemaks muutunud, aga ikkagi ollakse üha enam kindel, et rikkumisele ei järgne midagi hullu: küll vanemad maksavad trahvi ära.

Ma ei taha siiski jätta muljet, et olukord on lootusetu. Jah, on teatud näod, kellega tuleb sekeldusi sagedamini ette, aga suurem osa eksinutest on ikkagi õppimisvõimelised.

Kui vana oli eelmisel aastal kõige noorem laps, kes teile purjuspäi vahele jäi?

Kui ma ei eksi, siis 12-aastane. Tal oli ikka päris korralik joove.

Kui vaadata viimaste aastate suundumusi, siis ongi hakanud rohkem tulema 12- ja 13-aastasi alkoholi tarvitajaid. Kümmekond aastat tagasi nii noori eriti ei olnud.

Kui tihti tuleb ette seda, et peate purjus lapsega tegeldes lausa kiirabi appi kutsuma?

Kurvaks tegevalt tihti: kümnest umbes neljal juhul. Oleme väga ränki joobeid mõõtnud. Kui ikka 13–14-aastane on promillises joobes, tahaks küll kätega peast haarata. Olen mitmel puhul imestanud, kuidas ta suudab sellises seisundis üldse püsti seista. Niisugusel juhul pole muud teed, kui erakorralise meditsiini osakonda pöörduda, sest me ei või kunagi kindlad olla, et tema noor organism ühel hetkel sellisele asjale väga valusalt ei reageeri: võib-olla on ta järgmisel hetkel kuskil pikali maas.

Mida te teete siis, kui vahelejäänu puhub välja väga väikese näidu ja väidab, et võttis vaid ühe lonksu ega kavatsenudki rohkem juua?

Politsei peab tegutsema vastavalt olukorrale. Enamasti näeme juba silmaga ära, kellega on tegu ja mismoodi oleks mõistlik talitada. Mõnega tegeleme ka tibatillukese promilli puhul nii, nagu ta oleks umbjoobes, sest ta on meile juba teada-tuntud tegija. Mõne teise puhul piirdume täpselt samasuguse näidu puhul vestlusega ning sõidutame ta koju vanemate hoole alla.

Tahan rõhutada, et suuremal osal juhtudest ei ole rangeks karistuseks tarvidust. Rahulikust jutust on teinekord kõige rohkem kasu.

Mullu suvest meenub mulle juhtum, kus politsei käis mitme patrulliga kultuuriakadeemia õuel noortepeol ja pani kõik kohalolnud alaealised puhuma. Mäletan, et korraldajad olid jõulisest sekkumisest kergelt häiritud. Kui tihti te sääraseid operatsioone teete?

Mitte väga tihti. Reageerime põhiliselt siis, kui kelleltki on laekunud murelik vihje.

Muide, teie nimetatud pidu oli eelmisest aastast üks rõõmustavamaid näiteid, sest leidsime eest seitse alaealist ja nad kõik olid kenasti kained. Korraldajatele jäi meie visiidist vist tõesti mõru maitse suhu, aga samas kohapeal inimestega vesteldes oli kuulda ka teistsuguseid arvamusi: öeldi, et see on väga tore ja põnev, et niimoodi kontrollitakse. Igal juhul ei tahtnud me pidu seisma panna ega kellelegi liiga teha, küll aga ennast näidata.

Kuidas suhtute sellesse, et ööklubid, kus lisaks tantsimisele käiakse just alkoholi tarvitamas, korraldavad pidusid, mis on avatud ka 16- ja 17-aastastele?

Meil on klubidega hea koostöö. Nad annavad teada, millal sellised peod kavas on, ja pingutavad väga palju selle nimel, et kohal viibivad alaealised järgiksid reegleid. Ma ei mäleta, et ööklubis oleks alaealistega märkimisväärseid sekeldusi olnud. Ses mõttes on suvised väliüritused palju suurem probleem.

Omad riskid on muidugi ka klubides, ent seal on noored märksa rohkem järelevalve all kui kuskil nurga taga. Iseenesest on hea, kui keegi pakub ka neile meelelahutust, sest vajadus selle järele paratamatult on. Kuni noor naudib muusikat ja tantsib, on see tore.