Abivahenditeenust korraldasid seni maavalitsused ning kokku oli 17 üksust, kellega koostöös püüdis riik tagada inimesele sobiva abivahendi kiire kättesaadavuse. Inimeste abistamiseks ettenähtud raha jaotati maavalitsustele elanike arvu, mitte inimeste vajaduste järgi.
Abi osutamise muutis veelgi keerulisemaks see, et abivahendit sai riigi toetusega taotleda vaid oma maakonnas. Inimene pidi ootama ja ootama. Ootama ka, et istuda, seista, liikuda või magada. Kui oodata polnud võimalik, pidi ta leidma ise võimaluse hädavajalik abivahend soetada, saamata tagantjärele riigilt kompensatsiooni.
