31 aastat Tarvastu vallas arstina tegutsenud Elve Lillemägi tunneb oma kandi inimesi hästi ja tahab neid igati aidata, kuid tunnistab, et valla toeta oleks tema töö väga raske.
Maapiirkonna tohter tunneb oma patsiente
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1979. aastal saadeti värskelt ülikooli lõpetanud pediaater Elve Lillemägi Tarvastu valla keskusesse Mustlasse, kus teda väga oodati. Lastearst oli seal kandis puudu ning noor tohter võeti avasüli vastu. Õpitud ametit pidas ta tosin aastat.
«See oli imeline aeg. Lapsed on minu suured lemmikud, aga ka vanad inimesed on mõnes mõttes nende moodi,» räägib Lillemägi. Saabus aeg, mil tal tuli olude sunnil loobuda ravimast üksnes lapsi ja ümber õppida. Viimased 19 aastat on doktor Lillemägi tohterdanud kõiki kohalikke inimesi.
Teab ja tunneb
Elve Lillemägi on maaeluga rahul. «Kui läinuksin kohe algul linna, oleks mulle ehk ka seal meeldinud, aga mind suunati siia ja siinsed inimesed on väga armsad,» räägib tohter. Ligikaudu 1100 patsiendi tervise eest hoolitseva perearsti tööpäevad on põnevad ja kaht täpselt ühesugust tema jutu järgi ette ei tule.
Maapiirkonna heaks küljeks peab Lillemägi tõsiasja, et tohter teab ja tunneb kõiki. Oluline on see ennekõike siis, kui üks või teine inimene vajab otsekohe arsti, kuid kiirabibrigaad ei saa mingil põhjusel välja sõita. «Meie oskame öelda, kuhu peab jooksma kõiki muid töid kõrvale heites ja kus annab natukene oodata,» selgitab ta.
Peab olema ka psühholoog
Elve Lillemägi ei arva, nagu pöörduksid vanemad inimesed tema kui perearsti poole mõnikord üksnes selleks, et oma igapäevamuresid kurta ja kellegagi rääkida. Murede kuulamisest ja nõustamisest ta küll ei pääse, aga ei pane seda kellelegi pahaks. Naljaga pooleks lubab praegune perearst ka ise pensionile jäädes hakata käima kolleegile muresid kurtmas.
«Mõnikord peab olema psühholoog — mõistlikkuse piirides on see täiesti normaalne,» on tohter veendunud. Päris kõigega perearst üksi siiski hakkama ei saa, vaid saadab suuremate muredega patsiendid julgelt spetsialistide jutule.
Kahju ütleb Lillemägi endal haigetest olevat küll, aga tööd ta koju kaasa võtta ei taha: siis muutuks koorem juba liiga raskeks.
Päevas umbes 20 patsiendi vastuvõtmist perearst kontimurdvaks ei pea ja on suure häda korral nõus inimest ka kodus vastu võtma. Et tööpäevad oleksid pisutki lihtsamad, on Lillemägil haigetele siiski üks palve: «Nad võiksid meile ikka helistada ja end visiidile registreerida, siis oskame arvestada, kui palju inimesi on vaja läbi vaadata, ning kõigi töö on veidi kergem.»
Rahaliselt raske
Viimasel ajal on mitmes maakonnalehes kõne all olnud perearstipunktide sulgemine. Elve Lillemägi selle üle ei imesta, sest raske olevat ka kohalikel tohtritel — ennekõike seetõttu, et maapiirkonnas kipub patsiente ühe arsti kohta väheks jääma.
Tegelikult peaks hoolealuste arv jääma 1200 ja 2000 vahele, kuid maal ei saa perearstid miinimumi tihti täis ning see annab end tõsiselt tunda eelarves.
«Minu nimistu on väiksem, kui olema peaks, ja üksi ma toime ei tuleks, aga teine tohter aitab ja nii me koos töötamegi,» jutustab Lillemägi, kelle sõnul lõpetab üks Tarvastu valla perearst tegevuse just väikesest nimistust tingitud rahanappuse tõttu. Praegu pole ühtegi kindlat kokkulepet veel sõlmitud, aga kui haigekassa plaani heaks kiidab, võtavad Mustla perearstikeskuse tohtrid lahkuva kolleegi nimistu üle.
See tähendab, et doktor Lillemägi hakkab haigeid vastu võtma ka Suislepas ja Kärstnas. Mustla perearstikeskuse tohtrite patsientide nimistu suureneb tuhande võrra.
Vald aitab
«Kui mul oleks tuhandese nimistu juures üksinda praksis, ei tuleks ma rahaga kuidagi välja, kui vald kõvasti ei toetaks,» on Elve Lillemägi kindel.
Tema jutu järgi toetab Tarvastu vallavalitsus Mustla perearstikeskuse tegevust tublisti: andis tasuta ruumid kortermajas ja aitab arstidel tasuda kommunaalkulusid.
Keskuse juhatajana tahaks Lillemägi kummatigi rohkemat: paremaid ruume, mis võimaldaksid saada paremaid tingimusi. Tohter unistab, et perearstikeskus saaks tegutseda omaette majas ja meenutaks mõnes mõttes veidi haiglat. Selle unistuse täitumist takistavad praegu rahanappus ja sobivate ruumide puudumine.
Elve Lillemägil jääb pensionäriea täitumiseni veel kaks aastat. Viljandimaal leidub neidki perearste, kes on auväärsest vanusest hoolimata edasi töötanud. Ka tema on sellele mõelnud, kuid nendib, et langetab lõpliku otsuse siis, kui see aeg on käes. «Olen raudne leedi küll, aga pean endale ikka aru andma, kas jaksan jätkata,» tunnistab ta.
Mis saab siis, kui ta otsustab pensionile minna, Lillemägi ei tea. Vanematki arsti olevat maapiirkonda tema jutu järgi raske leida, äsja ülikooli lõpetanud noort aga sama hästi kui võimatu.
Lillemägile meeldib Mustlas elada ja seda, miks noored arstid tahavad töötada ainult linnas, ei oska ta kuidagi selgitada. «Viimasel ajal on just populaarne maale elama asuda,» mõtiskleb ta, kuid nendib, et elada noored seal ju võivad, kuid töötada ei taha. «Ehk on arstiks õppima läinud pigem linnainimesed,» arvab Lillemägi. Väljavaade, et noori tema asemel haigeid aitama ei tule, peab ta maarahvale kurvaks väljavaateks.
ARVAMUS
Luule Vitsur,
maavalitsuse sotsiaal-ala pea-spetsialist
Viljandimaal on olukord selles mõttes hea, et meie omavalitsused toetavad perearste tublisti. 2010. aastal tuleb kiita Tarvastu, Kõo, Kolga-Jaani, Kõpu ja Abja valda, kelle toetused perearstide tegevusele on suuremad kui teistel omavalitsustel.
Varasematel aastatel on perearsti tegevust toetanud ka Viljandi linn ja Paistu vald.
Levinud on seisukoht, et perearstid on ikkagi ettevõtjad ning Eesti Haigekassa eraldab neile iga kuu baasraha, mis sisaldab ka rendikulusid. Eesti Haigekassa väidab, et normaalse nimistu suurusega peaksid perearstid suutma ennast ära majandada. Põhiliseks probleemiks on nimistu suurus, millest sõltuvad niinimetatud pearaha, baasraha ning lisatasud.