Maletaja viis lemmikharrastuse tunniplaani

Malemäng, mida Heldur Valgmäe on õpetanud nii maagümnaasiumis kui spordikoolis, on olnud tema elu suurim kirg ja kutsumus. Foto: Peeter Kümmel

Täna tähistab 80. sünnipäeva Heldur Valgmäe — mees, keda võib nimetada üheks Viljandi maleelu hingeks ja käima panijaks. Ta õpetas seda mängu noortele, algatas praegugi peetava Ilmar Raua mälestusturniiri ja organiseeris paljusid muid malesündmusi. 

Heldur Valgmäe sai malekäigud selgeks pärast Teist maailmasõda Viljandi arve- ja tööstustehnikumis õppides. «Mäletan, et poisid mängisid vahetundide ajal malet. Mina ei teadnud siis veel sellest midagi.

Kui ilmus Paul Kerese «Malekooli» esimene osa, õppisin raamatu järgi selgeks käigud ja mängu enesegi,» kirjeldab ta male juurde sattumist.

1949. aastal lõpetas Valgmäe tehnikumi raamatupidajana, ent asus paariks aastaks ametisse hoopis Kohtla-Järve kaevanduses puurijana. «Seal oli päris huvitav elu. Näiteks kolm kuud töötasime koos Saksa sõjavangidega,» sõnab ta.

Male harrastamist jätkas Heldur Valgmäe nii kaevurina kui hiljem sõjaväeteenistuses. Armeest vabanedes naasis ta Viljandisse, kus käis vilgas maleelu, peeti võistlusi ja tegutsesid klubid. Algul oli Valgmäe tavaline nuputõstja, aga ajapikku sai siinse maleelu eestvedajaks. Samal ajal töötas ta Tallinna ekskavaatoritehase kohalikus tsehhis treialina ja tehnilise osakonna kontrolörina.

Koolitas diplomeeritud maletajaid

1973. aastal sai Heldur Valgmäest Viljandi 4. kaheksaklassilise kooli ehk praeguse maagümnaasiumi õpetaja. Esimese klassi õpilased hakkasid tema käe all kohustuslikus korras malet õppima. See oli Eestis ainulaadne. Malekorüfee meenutab, et sai idee Leningradist, kus entusiastid olid malet õpetanud juba aastaid.

Pärast esimese klassi lõpetamist valiti umbes pooled malekursust jätkama. 1976. aastal tehti väikeste majja selleks spetsiaalne klassiruum. Maleklassi sisustus oli täiuslik: mitukümmend komplekti uusi malendeid, kellad, koolilauad... Spordikool toetas eraraamatukogu soetamist.

1977. aastal asutati koguni spordiklass. Väljavalitud neljandas klassis oli 39 õpilast — 23 nuputõstjat ja 16 vutimeest.

«Spordiklassi õppurid said tasuta hommiku- ja lõunasöögi ning võimaluse osaleda Viljandimaa spordilaagrites,» pajatab Valgmäe. Ta lisab, et hiljem andsid õpilased eksamid ning neist said diplomeeritud maletajad ja jalgpallurid.

Maagümnaasiumi jäi Heldur Valgmäe 2001. aastani. Peale male andis ta aastaid matemaatika- ning vahepeal ka tööõpetusetunde. «Ta oli väga pühendunud. Maleõpetus oli maagümnaasiumis ääretult populaarne. Selleks sisustatud klassis käis tegevus hommikust õppepäeva lõpuni. Nuppe välgutati ka vahetundidel,» meenutab direktor Aavo Soopa.  

Oli loomulik, et Valgmäe õpilased jõudsid koolidevahelistel võistlustel alatasa Eesti paremate hulka ning tõid mitmel aastal võidu pioneeride üleriigilistelt Valge Vankri võistlustelt. Maleõpetaja sõnutsi oli võistkonna trump ühtlaselt tugev tase, isegi kui väga suuri tippe polnud.

Eramajad võtsid maletajaid kostile

Heldur Valgmäe suutis malelaua taha meelitada palju viljandlasi. Tema eestvõttel korraldati mitu traditsioonilist võistlust, muu hulgas ka Ilmar Raua maleturniir, mis algusaegadel oli ääretult populaarne.

«Esimestel aastatel oli osalejaid üsna vähe, aga mõni aeg hiljem tekkis raskusi osalejate vastuvõtmisega: soovijaid oli 350, aga vastu võtta ja majutada suutsime maksimaalselt 150,» meenutab maleõpetaja.

Kõvematele üritati luua paremad tingimused ning sellega oli Valgmäe jutu järgi tükk tegemist. «Vedasime veoautoga Loodi spordibaasist raudvoodeid, madratseid ja linu. Pärast tuli need jälle tagasi tarida.»

Heldur Valgmäe meenutab, et liiduvabariikide võistkondade eest tasus sõidu, majutuse ja toitlustuse kulud ametiühing ning looduskaunis Viljandis käidi rõõmuga puhkamas.

«Majutusega oli muidugi muret,» jätkab maletaja. «Tollane kultuurikooli direktor Jaak Moks ja vene kooli direktor Elias Blumberg lubasid õnneks suvel kasutada oma kooli ühiselamut.» Samuti võtsid Valgmäe mäletamist mööda võistlejaid kostile eramajade inimesed, kellel see võimaldas kahe nädalaga maamaksu tasa teenida.  

Härrasmees Keres

1976. aastal korraldas Heldur Valgmäe Paul Kerese mälestusfestivali ajal kohalikul lauluväljakul elavmaledemonstratsiooni. Valter Heueril on meeles, et see ilusal sügispäeval maalilise looduse taustal peetud poeetiline üritus kukkus hästi välja.

Male tohutu populaarsuse kirjutab Valgmäe suuresti Viljandiski simultaane andmas käinud Paul Kerese arvele. «Kui tavaliselt on maletajad kapriissed ja konfliktsed isiksused, siis tema oli mõnus tagasihoidlik härrasmees. Poolte vahel tekkinud vaidlus lahenes kohe, kui Keres vaikselt sõna võttis,» räägib ta legendist, kellega koos kuulus Eesti maleföderatsiooni presiidiumi.

Provintsimees

Tegevmaletajana Heldur Valgmäe päris tippu ei jõudnud, vaid piirdus meistrikandidaadi järguga. Ta on tulnud kaks korda Viljandi malemeistriks ja jõudnud kirimale meistrivõistlustel mitu korda finaali. «Olen rohkem provintsimees — niisama nuppe toginud,» ütleb ta enda kohta.  

Ka tema õpilased pole kõrgeid maletippe vallutanud. «Ilmselt ei lubanud minu treenerivõimed enamat,» arvab ta, ent nendib, et tippmaletajaid kasvatada polnudki tema peamine eesmärk.

«Male arendab loogilist mõtlemist ja distsipliini. Need poisid ja tüdrukud, kes sellega tõsiselt tegelesid, polnud ühegi ainega jännis.» Valgmäe jutu järgi ei olnud maleõpilastega Nõukogude Liidus ringi sõites kunagi probleeme. Kaugeimastki, Ašhabadi-reisist on õpetajal vaid helged mälestused. «Kohtusin huvitavate inimestega, õppisin palju teistelt treeneritelt ja panin nii mõndagi kõrva taha,» meenutab ta.

Alates 1970. aastate keskpaigast juhendas Heldur Valgmäe maletreeninguid ka Viljandi spordikoolis. Tõsi küll: seal hingekirjas olnud käisid maleõpet saamas maagümnaasiumis. «Tegin noortega väga tõsiselt trenni neli korda nädalas. Male kõrval oli olulisel kohal ka füüsiline treening, sealhulgas korvpall. Igal suvel oli umbes kahenädalane treeninglaager.»

NSV Liidu viimastel aastatel jäi spordikoolis töö soiku. Heldur Valgmäe ütleb, et lõpetas seal maletreeningud, sest noorte huvi selle ala vastu jahenes ning riigi toetus kadus.

«Sain aru, et on aeg lõpetada. Olin spordikoolis maleõpetajana ametis olnud 16 aastat,» räägib ta.

Maleelu hääbumine

Eesti praegusest maleelust kõneldes on Valgmäe veidi kurb. Erinevalt mõne aastakümne tagusest ajast, kui televiisorist tuli malesaateid ning «Spordilehes» ja «Kehakultuuris» olid malerubriigid, jagub sellele alale nüüd tema arvates tähelepanu napilt.

Viljandimaa maleelu peab Valgmäe väga loiuks — üksnes Suure-Jaanis olevat see elavam. «Viljandi koolides leidub küll igasuguseid ringe, aga nende hulgas pole ühtegi, milles tegeldaks mõttespordi — male või kabega,» kahetseb ta.

Nüüd naudib Heldur Valgmäe pensionäripõlve. Parasjagu aitab ta kokku panna peatselt ilmuva 1945.—1965. aasta Viljandimaa spordiloo raamatu maleosa. Oma lemmiku, maletamise kõrval on tal teisigi hobisid, nagu filateelia, kalapüük, ujumine, suusatamine ja bridžimäng.

ARVAMUS
Gert Elmaste, maletaja
Heldur on süstinud Viljandimaal tohutult paljudesse noortesse malepisikut. Kahtlemata oli see tema teene, et omal ajal oli Viljandi noorte maletasemelt pidevalt Eesti tipus. Helduri poeg Toomas Valgmäe on tulnud Eesti noortemeistriks ning on tänasel päeval üks Eesti maleelu eestvedajaid.
Nagu enamik maletajaid, on ka Heldur tugev isiksus. Ta on väga nõudlik, mistõttu paljud tema kunagised õpilased on hakanud alles aastaid hiljem aru saama väärtustest, mis maleõpetaja neile koolipõlves kaasa andis. Rõõm on vaadata neid nüüd juba keskealisi hobimaletajaid, kes nädalavahetusel nupud välja võtavad ja sõbraga jõudu proovivad — uhkeldades seejuures, et on kunagi seda mängu õppinud Helduri käe all.