/nginx/o/2008/09/18/75754t1h3137.jpg)
Peale seadustest tulenevate ülesannete täitmise on Viljandi maavalitsus pidanud viimasel ajal vaeva nägema selle nimel, et talle kuuluvad suured veneaegsed hooned Vabaduse platsi ääres ja läheduses ei jääks tühjaks ning laokile. Tegu on hoonetega, mis on oma asukoha poolest pidevalt kõigi kohalike elanike ja ka turistide silma all ega talu seetõttu ükskõikset ümberkäimist.
Veel mõne aasta eest oli kõnealuseid kontoriruume tarvis mitmele riigiasutusele ja maavalitsuse allüksusele, millest paljud on nüüdseks suletud või mujale kolinud. Olukorras, kus linna on lühikese ajaga tublisti büroopindu ehitatud, pole nõukogudeaegseid majakolakaid täita sugugi lihtne. Samas ütles maavalitsuse haldustalituse juht Andrus Agu eilses «Sakalas», et seni on rentnike leidmisega siiski kenasti toime tuldud. Loodetavasti ka tulevikus.
Küsimus seisab niisiis ennekõike selles, kas linna ühe olulisema platsi ääres asuvad avalikud hooned ikka peavad sisu poolest Tootsi peenart meenutama. Miks ei võiks vähemalt üks neist, näiteks ametite majaks tituleeritud endine parteihoone, olla niinimetatud riigi maja, kuhu on koondatud kõik maakonda jäänud riigiasutused või nende teeninduspunktid? Mitu ametnikku ja poliitikut on sellele mõttele poolehoidu avaldanud, kuid reaalsete sammudeni pole seni jõutud.
Selge on see, et inimestel tuleb aasta-aastalt järjest vähem riigiasutuste uksi kulutada. Paljud teenused on kolinud internetti ning seal saab noorem rahvas oma asjatoimetustega hõlpsasti hakkama sõltumata sellest, kus talle vajaliku institutsiooni esindajad füüsiliselt istuvad.
Keerulisem on lugu vanemate inimestega, kes ei oska arvutit kasutada ja kellele teise linna sõitmine on vaevanõudev ülesanne. Just sellepärast olekski hea, kui maakonnakeskuse südames asuks üks maja, kuhu igaüks teaks pöörduda kõigi oma muredega, puudutagu need siis pensioni, haigekassat, isikut tõendavat dokumenti või midagi muud.