Minu kui arvamusliidri kuulsusetu lõpp

Valli Veigel Foto: Elmo Riig / Sakala

PEAAEGU NÄDAL aega sain nautida üldsuse tähelepanu. Tore oli lugeda ja kuulda, et vähemalt ühes üldhuvitavas küsimuses arvas Valli Veigel nii või teisiti. Tundsin end juba vägeva mõjupenskarina. Äkki täheldasin, et aupaistest sugeneb vägisi ka üle jõu käiv vastutus.

Jutt käib muidugi ikka veel kuluaarides laineid löövast teemast: pensionäride bussisõidu soodustusest.

Kuigi 17. detsembri linnavolikogu istungil varises minu arvamusliidri aupaiste kolinal kokku, püüan nüüd endale ja teistele meelde tuletada, mis oli mulle nii kurva sündmuse põhjus. On ju kurb, kui inimene hakkab arvama, et ta saab aru asjadest, mis puudutavad suuremat hulka inimesi kui tema ise, ja avaldab neis asjus omi mõtteid isegi seitungis, aga avaldatud mõttekesed osutuvad ühel hetkel nii kaalukaks, et nende järgi joonduvad pädevad linnaametnikud. Mõttekatkest tehakse käsulaud: just nii ja mitte teisiti!