Liblikad ärkasid talveunest

Pildile jäi kaks päevapaabusilma kolmest. Foto: Erakogu

Päeva enne jõulupäeva toimetas Viljandi valla elanik Aimar Meremaa Tusti külas oma koduaias ning ladus õue puuriita ümber katuse alla, kui avastas halgude vahel liigutamas kolm liblikat.

Mees nentis, et eks ta on ennegi talvel niisugust tööd teinud, kuid pole sel aastaajal elusatele liblikatele peale sattunud.

«See oli nii huvitav, et jõuluaeg ja liblikad!» lausus Meremaa. «Ajasid tiivad laiali ning ronisid mul mööda näppe.»

Päevapaabusilmad vaadatud ja pilt tehtud, pani ta suvekuulutajad talvituma teise kohta, kus valitsesid samasugused olud nagu õues seisnud puuriida vahel.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna entomoloogia õppetooli vanemteadur, putukateadlane Tiit Teder ütles, et päevapaabusilma elutsükkel vältab ühe aasta.

Nagu ta rääkis, munevad valmikud mais-juunis oma munad kõrvenõgestele ning surevad. Munadest tulevad röövikud, kes toituvad umbes kuu ja siis nukkuvad. Umbes juulis kooruvad uued liblikad, kes hooaja lõpus otsivad koha talvitumiseks ning kevade edenedes asuvad taas toimetama, et oma järglastele elu anda.

Teder nentis, et unest äratatud liblikad soojast talvest hoolimata lendu ei tõuse. Kui on tavapärane külm talv, siis püsivad liblikad nad tardunud olekus.

Putukateadlane lisas, et kui kõnealuseid liblikaid palju ei häiritud ja nad oma energiat seetõttu liigselt ei kulutanud, jätkavad nad talvitumist uues paigas, kus valitsevad varasemale kohale sarnased tingimused.