Sakala eksperiment: kuidas ma silmatorkavalt nähtamatuks muutusin

Jõin ennast põhja. Poole tunniga. Pärast seda mind enam ei märgatud. Isegi mitte siis, kui inimesi kõnetasin. Õigupoolest nad vist märkasid, kuid eelistasid teha nägu, et mind pole olemas.

Viljandis on üksjagu eluheidikuid, kes päevade kaupa pargipinkidel, turu servas või kaubanduskeskuste eesruumides mõnusat äraolemist otsivad. Ilmselt on see ka mujal samamoodi, aga et meie linn on just nii väike, nagu ta on, torkavad vilava pilgu, pesemata näo ja eemaletõukava odööriga tegelased siin rohkem silma kui mõnes suuremas keskuses.

Olgu pealegi, et eemaletõukavad, nad on ikkagi meie enda inimesed. Ka neil on oma vaatenurk, mis sest et udusevõitu.

Saamaks pisutki aimu, mismoodi võib näha jõulukuist argisebimist üks elu hammasrataste vahele jäänud keskealine mees, palusin abi Ugala teatri andekatelt grimmikunstnikelt ja kostümeerijatelt. Nende käe all sai minust lühikese ajaga eluheidik, keda peale lapilise näonaha, veritsevate ninasõõrmete ja mustendavate hammaste iseloomustasid tönts kõnnak ja segane kõnepruuk.

Poolteist tundi

Tegin poolteise tunni vältel mitu tiiru rahvarikkas bussijaamas ja põikasin sisse Centrumi kaubamajja. Kuigi kerjamine pole Viljandis silmariivavalt levinud, proovisin värvikama kogemuse huvides siin-seal möödujaid peatada. «Vablandage, ega abi ple anda? Abi noh... Raha või... Noh...»; «Premees... Premees, ega sul suitsu ple?»

Tunnistan ausalt: ma pole ise mitte kunagi seda sorti pöördumise peale sammu aeglustanud. Nüüd tahtsin näha, kui palju on meie seas neid, kes erinevalt minust end abipaluja eemaletõukavast välimusest heidutada laskmata tõepoolest mõne sendi või vähemalt moraliseeriva lause poetavad. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei jäänud tühjade pihkudega, kuid sain selgeks, et hõlptulu pole sel moel mõtet oodata.

Osaluseksperimenti alustades polnud ma selgeks mõelnud, millist natuuri ma täpselt kehastama hakkan. Valmistasin isegi vanast telerikastist väikese plakati, millega olnuks paslik möödujate tähelepanu püüda, juhul kui minu väljanägemine oleks meenutanud enam-vähem kasitud ullikest, kel pole lihtsalt jagunud tarkust spetsialistidelt hädapärast sotsiaaltuge küsida. See abivahend jäi aga kasutamata.

Parmu-Paavel, nagu ma end hiljem mõttes nimetama hakkasin, sündis nii-öelda õunte pealt. Vaatasin teatri tagakambris peeglisse ja pilt oli selge: olen väljanägemise poolest klassikaline joodik, kelle sarnaseid olen kõige rohkem kohanud Valuoja oru nõlvadel ja Rubiini pargis. Et mulje oleks täiuslik, hõõrusin enne teele asumist oma heledat sulejopet vastu Sakala toimetuse porist autot.

Seda tüüpi vennikesel on nähtavasti kõige raskem. Olles oma täbaras seisundis ise süüdi, pole tal erilist lootust kohata inimest, kes talle otse silma vaataks, ja ammugi mitte sellist, kes raha poetaks või rentslist väljapääsemiseks asjalikku nõu jagaks. Isegi suitsu ei anta, vähemalt mitte päise päeva ajal.

30–40 inimesest, keda tülitasin, jätkasid vähemalt pooled sõnagi lausumata oma teekonda. Vähesed vaevusid eitavalt pead raputama. Üksikud andsid käigu pealt mõista, et neil pole sularaha. «Ei ole»; «Kasutan ainult kaarti»; «No pole mul midagi»...

Hirmunud prouad

Kohe eksperimendi algul bussijaama ootesaali sisenenud, täheldasin, et on teatud tüüp eakaid prouasid, kes juhivad joodiku lähenemist tajudes kiiresti pilgu kaugusse ja hakkavad pingil vaevumärgatavalt nihelema. Nende puhul võis tunnetada sõna otseses mõttes hirmu. Mitte jälestust, mitte viha, vaid just hirmu. Oh, läheks ta juba ära! Peaasi, et ta siin midagi ei korralda!

Paar pensionärist maahärrat, kes kojusõiduks bussi passisid, näisid asotsiaali kõnetuse peale aga segadusse sattuvat. «Mes asja? Mes abi?» kohmas üks. «Äi ole mul soole midagi anda,» sõnas teine. Ja jutul lõpp.

Kõige otsekohesema soovituse sain taksopeatuses, kus kliente ootavad sohvrid mõõdukalt žestikuleerides omavahel ilmaasju arutasid. «No mida? Kuule, mine tööle, kurat! Me isegi siin ajame iga päev sente taga, nüüd veel sulle vaja,» tegi üks neist mu arglikule lunimisele kiire lõpu ning nõjatus kolleegiga keskustelu jätkates allakeritud autoaknale.

Ainus inimene, kes tol tunnil minuga pikemasse vestlusse laskus, oli sidemes sõrmedega kätt rinnal hoidev noorepoolne mees. Temagi aga tegi sarnaselt taksojuhtidega konkreetse ettepaneku: «No mis abi? Mine parem tööle! Näe, mul siin käsi haige, aga ikka punnitan kuidagimoodi. Mis sa arvad, et teistel on lihtne vä? Tegelt on ikka täitsa perses. Täit-sa per-ses.»

«Pelrses jah,» pudrutasin takka ning võtsin allaandjalikult sihikule kaubanduskeskuse sooja fuajee.

Kaks keskealist naist, kes elavat dialoogi pidasid, vakatasid Centrumi tuulekojas minuga vastakuti jõudes. Mõlemad mõõtsid mind kiirelt pealaest jalatallani, kuid ei aeglustanud sammu. Kuulsin vaid, kuidas üks neist haletseval toonil nentis: «Oh jah, noor mees...»

Sealsamas kohtasin ka üht vene vanamemme, kes erinevalt enamikust võttis minu ees tempo maha. Olles aru saanud, mida ma küsisin, vuristas ta ühe hingetõmbega, et on «kahjuks pensionjer, jega saa kuidjagi anda». Ometi oli ta ainus, kes poolteise tunni jooksul mulle kaastundlikult naeratas – umbes nii, nagu teeks vanaema, mõistes, et tema lapselaps on end parajasse jamasse mässinud.

Resoluutne turvamees

Kui bussijaamas ei paistnud ükski ametikandja minu kohaloleku vastu huvi tundvat, siis Centrumis võttis turvamees mind üsna varsti ette. Ta tuli üle heleda põranda rahuliku, ent kindla sammuga, andes kehakeelega üheselt mõista, et järgnevas pole talle midagi tavapäratut. Ta ei tõstnud häält, kuid teatas vastuvaidlemist välistaval toonil: «Mine minema. Ei kerja ega tülita siin inimesi.»

Ehkki olukord pakkus võimalust sõneluseks, eelistasin jääda vaguraks. Eeldades, et parmude manitsemine on korratagajale igapäevane ja küllap võrdlemisi vastumeelne tööülesanne, andsin mõttes talle au. Olles valinud pooleldi sosistava tooni, polnud ta mind kohelnud sugugi üleolevalt, pigem isegi mõistvalt. No tõepoolest, mis sa teed: reeglid on reeglid. Seega pöörasin nina nii aeglaselt kui võimalik kaubamaja tagumise ukse poole ja asutasin end väljuma.

Ometi tasus Centrumis käik end ära. Nimelt olin just hetk enne turvamehe sekkumist leidnud inimese, kes ainsana kogu eksperimendi vältel mulle raha ulatas.

Võtsin selle pikka soliidset punast mantlit ja range joonega musta kübarat kandva daami ette just siis, kui ta SEB sularahaautomaadi juurde astus. Passisin mõnemeetrist distantsi hoides oma paar minutit sobivat hetke. Sisimas olin veendunud, et saan seegi kord resoluutse äraütlemise või ignoreerimise osaliseks. Aga ei.

«Ploua... Ega abi ei saa anda?» alustasin juba harjumuseks saanud kombel, kui «ohver» end Selveri kassade poole asutas. Ta jõudis teha mitu sammu ja oli minust juba kümmekonna meetri kaugusel, pööras aga justkui ehmudes kanna pealt ringi ning jäi mind küsiva pilguga vaatama. «Mis abi?»

«Noh, raha või nii...»

«Mille jaoks?»

«Noh, mul nagu pole või nii...»

Kolm eurot

Hetk hiljem seisis naine avatud rahakotiga otse mu nina all ja lasi sõrmega rahatähtede vahelt läbi. Nähtavasti võttis tal mõne sekundi, et mõista: ükski neist pole nii väike, et seda suvalisele asotsiaalile ära anda. See-eest leidis ta kohe teise lahenduse. «Oodake, ma ostan sealt enne mõne lotopileti,» sõnas ta rahulikult ning viipas Selveri infoleti poole.

Jäin põnevil paigale, ise endamisi arutledes, kas selline käik võiks olla tagasihoidliku Eesti inimese pettemanööver minu maharaputamiseks. Ehk kiirendab ta ohutusse kaugusse jõudes üle õla tagasi vaatamata sammu ja kaob? Aga ei. Ta tõepoolest tuli tagasi. Vabatahtlikult. Spetsiaalselt minu pärast. Ja pistis kolm eurot minu räpasena näivasse peopessa.

Mõelda vaid: kolm eurot! Üllatusin isegi, kuidas selline tagasihoidlik summa tundus ühtäkki, arvukate äraütlemiste taustal vaat et varandusena.

Ma ei tea, mida mõni minu prototüüp saadud rahaga peale oleks hakanud. Viinapudeli ostmiseks sellest ei jätku, küll aga saaks näiteks kolm õlut. Või ehk oleks sedapuhku läinud erandkorras kaubaks päts leiba ja vorstijupp? Mine sa võta kinni neid vabade meeste valikuid.

Vaata ka videot artikli lõpus!

Linnavalitsuse sotsiaalametnik: sisimas tahaksid nad kõik jalule tõusta

FOTO: Erakogu

Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti spetsialist Karin Kiis õhutab elule alla jäänud inimestele rohkem tähelepanu pöörama. Samas ei pea ta õigeks võõrastele küsijatele raha anda.

Mida peaks korralik kodanik tegema, kui kaubanduskeskuses või bussijaamas küsib temalt raha inimene, kes välimuse põhjal otsustades on alkoholisõltuvuses ega hooli hügieenist? Kas pigem teda eirama või abipalvele vastu tulema?

Väga palju sõltub sellest, millist abi küsitakse. Iseenesest oleks ju tore, kui me inimese ja kodanikuna ikkagi vastaksime üksteise abipalvetele ning püüaksime oma võimalusi ja oskusi mööda anda parima, et probleemi lahendada. Aga raha andma ei peaks. Pigem võiks minna koos poodi ja osta vajaminevat toidukraami või muid tarvilikke asju.

Kindlasti peaks inimese käest küsima, kas ta on teadlik omavalitsuse pakutavatest sotsiaalteenustest ning kas ta teab, kus asub linnavalitsuse sotsiaalamet ja kus turvakodu.

Kui suur probleem alkoholi küüsis olevad asotsiaalid üldse on? Mida näitab Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti kogemus, kas neid on aja jooksul tulnud juurde või jäänud vähemaks?

Probleem vaieldamatult on, aga selle suurust on raske objektiivselt hinnata. See on mitmetahuline teema. Julgen oma töökogemuse põhjal arvata, et laias laastus on asotsiaalsete elukommetega ja kõvasti alkoholi tarbivate inimeste arv meie linnas püsinud juba aastaid enam-vähem samal tasemel või pisut kasvanud.

Ka võib oletada, et mõned neist on hakanud oma elu parkides ning turu ja kaubanduskeskuste läheduses avalikumalt elama, mistõttu võib jääda mulje, et niisuguseid inimesi on rohkem kui enne.

Kui sarnased või erinevad on teie arvates seda tüüpi inimeste elusaatused? Kuivõrd rahul on nad sellega, kuhu nad on sattunud? Kui palju on neid, kes sooviksid sisimas taas jalule tõusta, kuid ei suuda seda oma sõltuvuse tõttu?

Iga inimene on ainulaadne, aga kui nende elusid kõrvutada, siis suures plaanis kipuvad need olema üpris ühesugused.

Teise inimese kohta on raske hinnangut anda, aga arvan, et pigem on nad oma saatuse suhtes rahulolematud. Sisimas soovivad nad tõenäoliselt kõik end parema järje peale sättida. Kui palju nad on valmis selle nimel pingutama, on juba omaette küsimus.

Kaubanduskeskuse direktor: igaüks on oma õnne sepp

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Centrumi kaubanduskeskuse ja Viljandi bussijaama direktor Rain Põld tunnistab, et eluheidikud on neis avalikes hoonetes alati meelehärmi teinud. Kord rohkem, kord vähem. Mõned rohkem, mõned vähem.

Rain Põld, kui palju peavalu on asotsiaalsete elukommetega inimesed aastate jooksul Viljandi bussijaamas ja Centrumi kaubanduskeskuses valmistanud?

Eks nendega ole vähemal või rohkemal määral alati tegemist olnud. Eriti raske oli siis, kui uus bussijaam oli alles valminud ja ootesaalis olid laudadega istumiskohad. Siis nad kippusid küll seal aega surnuks lööma, mis tähendas seda, et normaalsetel bussiootajatel polnud enam kuskil kohta.

Kõige eredamalt on mul meeles üks vend, kes oli pärit vist kuskilt Paistu kandist. Ma ei tea, kas sotsiaaltöötajad ei tahtnud temaga tegelda või jooksis ta ise nende eest ära, aga eranditult igal hommikul oli ta bussijaamas kohal, sättis ennast laua äärde ja jäi magama. Mehel jooksid sitikad-satikad püksisäärest sisse-välja ja kassas töötavad naised olid temaga ühtevalu hädas. Paras tüütus. Teda sai korduvalt ka politseiga ära viidud.

Kui nüüd Selver paigaldas oma kassade lähedale kaks pinki, kus kliendid saaksid jalga puhata, sättisid eluheidikud ennast kohe sinna. Istuvad kahe-kolmekesi ega jäta korralikele inimestele ruumi. Mõned neist ei pese ennast ja haisevad. Iseenesestki mõista ei taha keegi selliste tegelastega ruumi ega pinki jagada.

Samas on see tundlik teema: kust jookseb piir, millal me võime avalikus ruumis inimese juurde astuda ja öelda, et tal pole siin õigust viibida? Olen turvameestele seletanud, et kui keegi korda rikub või on silmanähtavalt purjus, tuleb ta ikkagi sirgjooneliselt välja saata. Aga kui nad tüütuks ei muutu, püüame kuidagimoodi hakkama saada.

Omaette häda on nendega, kes sätivad end Eesti Posti teenindusbüroo ees sooja radiaatori peale. See pole ju ometi lösutamise koht. Olen nende käest ikka küsinud, mis värk on, miks nad mujale ei lähe... Ütlevad, et neil on väljas külm. Nojah, nad on samuti inimesed ja niisama julmalt neid minema ajada ei tahaks. Eks siis olengi palunud pigem pingi peale kolida.

Üks asi on kole väljanägemine ja hais, aga kas tuleb ette ka otsest teiste inimeste tülitamist ja kerjamist?

Mina ei ole seda näinud ega kuulnud. Küll aga tuli ükskord bussijaama kojamees minu juurde ja palus vaat et pisarsilmi, et ma maja taga prügikastidele tabalukud ette paneksin. Ta lihtsalt ei jaksanud koristada, sest üks vanamees käis seal kogu aeg kraami sorteerimas. Ronis kogu täiega konteinerisse sisse ja loopis prügi luugist välja.

Poodide tüdrukud olid samuti häiritud, sest paaril korral, kui nad õhtul pimedas läksid oma prahti ära viskama ja kaane lahti tõmbasid, vaatas sealt alt kaks säravat silma vastu. Loomulikult naisterahvas ehmatab sellise asja peale, nii et vähe pole.

Mis on teie arvamus? Kas nad on hammasrataste vahele jäänud hädalised või pigem minnalaskjad, kes on üldjoontes oma elustiiliga rahul?

Üldistamisega peab väga ettevaatlik olema, aga eks nad enamasti ole ise selle tee valinud. Nad ei ole oma elus midagi enamat saavutada tahtnudki. Neile meeldib lihtne elu. Neile sobib, kui saab kambakesi pudeleid korjata ja aega surnuks lüüa. Eks me või neid haletseda, et miks nad küll on lasknud oma asjadel sedasi minna, aga ega me väga palju nende heaks ära teha saa. Lõpuks on ikkagi igaüks oma õnne sepp.

Kolm eurot ajalehe toimetuses

Sakala tänab punase mantli ja musta kübaraga prouat, kes ei pidanud paljuks eksperimenteerivale ajakirjanikule kolm eurot ulatada. Et katse käigus polnud võimalik talle abipalve tegelikku tagamaad selgitada, on mündid ajalehe toimetuses hoiul. Vanemtoimetaja Rannar Raba ootab lahke andja telefonikõnet numbrile 433 0051, et silmast silma tänusõnad öelda ja raha tagas­tada.

Tagasi üles