Raamatuarvustus: Kosmose Monte-Cristo

Margus Haav Foto: Peeter Kümmel / Sakala

See iselaadi raamat on kindlasti verstapost. Võib vaielda, kas Alfred Besterita oleks üldse sündinud kaheksakümnendate aastate põnevamaid ulmežanre küberpunk. «Tiiger! Tiiger!» on puhas protoküberpunk, mille tegevus leiab aset tumedate ohtude, nonkonformismi ja nihilismi ning üliarenenud tehnoloogiaga tulevikuühiskonnas.

William Blake’i luuletuse järgi nime saanud teos on põhimõtteliselt Alexandre Dumas’ «Krahv Monte-Cristo» adaptatsioon. Raamatu tegevusajal on Päikesesüsteem lõhestatud totaalsest sõjast, inimesed suudavad liikuda lühikeste vahemaade taha mõttejõul. Selles taustsüsteemis teostab oma kättemaksu Gully Foyle, kelle üks kosmoselaev surema jättis.

Teose väärtus pole kindlasti pelgalt ajalooline. Poole sajandi eest esimest korda trükis ilmunud raamat on mõningate ebaloogilisuste ning ilmselgete vasturääkivustegi kiuste hämmastavalt tänapäevane. Karm ja tempokas, kujutab see oma jõhkra müstika, sünkmusta huumori ning põnevate süžeekäikudega endast isemoodi arengu­romaani.