Muinasjutt Mehest, kellel oli väga väike süda

Foto: Kristi Kivestu

Elas kord üks Mees. Ta oli suurt kasvu, tal olid suur pea, suured mehised kämblad, peaaegu paadisuurused jalad, suur ja tugev keha ning suured ümmargused silmad.

Ütleb ju vanarahvatarkus, et mida pisem keha, seda suurem süda. Vot selle mehega oli täpselt vastupidi. Tema süda oli väga väike. Nii väike, et sellel oli ainult üks pisike sahtel ja sellesse mahtus ainult üks tilluke asi. Kui ta oli sellesse sahtlisse mingi asja pannud, siis midagi muud sinna enam ei mahtunud. Seetõttu pidi Mees vana asja sahtlist välja viskama, kui ta tahtis sellesse midagi uut panna.

Oli detsembrikuu ja esimesed laiad lumehelbed langesid pisikeses provintsilinnas munakividele. Ühest kohast teise tuisates leidis Mees sealtsamast linnatänavalt täiesti juhuslikult uue särava asja. See oli kohe väga ilus. Ta peatus ja vaatas seda. Lähemal vaatlemisel hakkas see asi talle nii meeldima, et ta hakkas seda kõigest hingest endale ihaldama.