Esimene treener ei võtnud Jaansonit algul tõsiselt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

«Jüri Jaanson oli minu esimene õpilane ja viimane, kes veel tegevsportlasena võistles,» tunnistas paarkümmend aastat tagasi sõudetreeneri ameti jätnud ja õpetajaks hakanud Anne Freimuth).

6. augustil 1981 tuli äsja ülikooli lõpetanud 21-aastane Anne Freimuth Viljandisse ja hakkas sõudmistreeneriks. Teda ootasid siin ees Tartu Kalevi sõudjate eestvõttel ehitatud ajutine, suveks rajatud sõudeelling ning mõni Usbekistanist toodud vana ja väsinud paat.

Tahtis Nõukogude Liidu meistriks

Kuu aega hiljem tuli oma esimesele sõudmistreeningule 15-aastane Jüri Jaanson. Varem suusatrennis käinud poiss saabus Anne Freimuthi juurde emaga ja teatas kohe, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks.

«See jutt kõlas nii utoopiliselt, et ma ei võtnud seda üldse tõsiselt,» meenutas Freimuth. Nõukogude Liidu meistri tiitel tundus noorele Viljandi treenerile nii kauge ja kättesaamatu eesmärk, et ta selle peale isegi ei mõelnud.

Samal sügistalvel kunagise EPT, nüüdse politseiosakonna võimlas trenni tehes nägi Freimuth kummatigi, et Jaansonil on tõsi taga. «Tema suhtumine ja treenimine olid hoopis midagi muud kui teistel sama vanadel poistel,» lisas ta.

Järvele läks Jüri Jaanson esimest korda juba samal sügisel. Treener pani tema kui algaja suurde paati koos kogenud sõudjatega. Kui noormees lõpuks ühepaadil veele läks, sai Anne Freimuth aru, et tal on suurepärane veetunnetus.

Treener oletas, et selle põhjus võis olla Jüri Jaansoni halb kuulmine ja nägemine. «Kui mõni meel on nõrk, peavad teised olema selle võrra tugevamad,» pakkus Frei­muth. «Tasakaalutunne, mida paadis vaja läheb, oli tal väga hea.»

Treener kadedust ei tundnud

Juba esimesel aastal hakkas Jüri Jaanson tihti käima Pärnu sõudebasseinis, kus teda treenis Mihkel Leppik. Anne Freimuth ei tundnud enda jutu järgi kordagi kadedust, et kaotas sellise andeka noore sõudja. «Tundsin, et ei ole küps niisugust meest juhendama,» ütles ta.

Pärast seda, kui Jaanson lõpetas toonase Viljandi 1. Keskkooli ja Viljandist lõplikult lahkus, jätkas Freimuth veel kümmekond aastat treeneritööd. Tema käe all jõudis maailma tipule üsna lähedale ka Viljandi kõigi aegade parim naissõudja Piret Jamnes.

1994. aastal sündis Anne Freimuthil laps ning ta loobus treeneriametist. Hiljem töötas ta Kalmetu koolis õpetajana ning nüüd on Viiratsi valla haridus-, kultuuri- ja spordinõunik.

Eile hommikul, kui kunagine treener Jüri Jaansoni lõpetamisest kuulis, oli tema esimene mõte: «Poiss tegi õige otsuse!» Anne Freimuthi arvates on Jaanson Eesti spordis vähemalt sama suur legend kui maadleja Kristjan Palusalu. «Ta on olnud kaheksa olümpiahooaega maailma tipus ja võitnud veel sellises vanuses olümpiahõbeda,» oli esimene treener liigutatud.

Freimuth on veendunud, et Jaanson leiab uue eesmärgi ning saavutab ka selle. «Jüri on sihikindel ja oskab unistada,» sõnas ta.

Tagasi üles