/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2010/11/18/469362t1hebd6.jpg)
1990. aasta sõudmise maailmameister, 2004. ja 2008. aasta olümpiamängude hõbemedalimees, kahekordne maailmakarika võitja, viis korda Eesti parimaks sportlaseks valitud Jüri Jaanson kutsus eile ajakirjanikud Pärnu sõudeklubisse. Tal olevat üldsusele midagi olulist öelda.
«Kui küsite, miks kutsusin teid just sõudeklubi töökotta, siis nimelt siia tulin ma 1981. aasta sügisel koos emaga,» sõnas Jaanson. «Astusin vaat sellest uksest ja esimene, keda nägin, oli treener Mihkel Leppik, kes on praegugi klubi raudvara. Nüüd valisin sellesama ruumi, mis näeb välja täpselt samasugune kui toona, et 29 aastat hiljem Mihkli kõrval seistes öelda: mu tegevsportlasekarjäär on lõppenud.»
Meeleliigutus pole häbiasi. Kõneleja keel takerdus ja silm läks korraks niiskeks. Seda, mille järel Jüri Jaanson nüüd ukse lukku keeras, on ju väga palju.
«Aastate jooksul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga loodetavasti on need toonud nii mulle kui kõigile mu karjääriga seotuile rohkem ikka rõõmu,» kõneles ta. «Nüüd on see läbi. Ja ma tänan kõiki, kes mind ükskõik mismoodi sel teel on saatnud.»
Peapõhjusteks, miks Jaanson loobus Londoni olümpiale pürgimast ja seitsmenda osavõtukorraga maailma mastaabis erakordset tipptulemust üritamast, nimetas igiliikuriks ristitud supersõudja terviseriskide kõrval ka vaimu väsimist.
Otsus ei tulnud lihtsalt
Sõudelegend tunnistas eile, et tippspordist loobumise otsus ei tulnud kergelt: mõtlemiseks ja vaagimiseks läks terve sügis ja proovikiviks kujunes hiljutine Armada võidusõit.
«Mõtled, et otsustatud — lõpetan. Aga siis tuksatab: äkki prooviks ikka veel. Ei, aitab! Või jätkaks natuke...» rääkis Jaanson teda vaevanud kõhklustest.
«Peapõhjus, miks tippsportlasekarjääri lõpetan, on tervis, teine põhjus on vaimu väsimine. Sain hiljuti Šveitsis peetud Armada võidusõidul aru, et mul pole enam tahet olla agressiivne ja kõiki võita. Otsus tehtud, oli mu esimene mõte: suudaksin nüüd sellest kinni pidada!»
Loobumismõtteid on Jaansonil peas olnud varemgi.
«Kui sain 2004. aastal olümpiamedali, siis kõhklesin, kas peaksin veel jätkama,» meenutas ta. «Aga sõudepresident Rein Kilgi energia ja visioonid hoidsid mind ala juures edasi. 2006. aastal oli mul tervisega probleeme, aga taas sain Kilgilt innustust ja Pekingi olümpia näol oli hea siht ees.»
Pekingi hõbeda järel arutles Jüri Jaanson, et nüüd on tal medal nii ühepaadil kui meeskonnas — kõik peaks olema tehtud.
«Aga siis mõtlesin, et Londoni olümpia on ju heas kohas ja heal ajal, prooviks vanuse ja kõige muu kiuste ka selleni vastu pidada,» rääkis sõudja.
Tervisehädad
Paraku koges Jüri Jaanson tervise tagasilööke: kõigepealt tegi häda puus, siis andis end tunda süda.
«Tänavu aprillis selgus, et mul on rütmihäired,» selgitas sõudja. «Tegin suvel päris suure mahuga, aga rahulikult ja arstide kontrolli all trenni ning lootsin probleemist lahti saada. Paraku olulist paranemist ei tulnud, rütmihäired ei kadunud. Need pole küll midagi eluohtlikku, aga ikkagi…»
Teades suurepäraselt, et kui Londoni olümpia on kord eesmärgiks seatud, tuleb hakata praegu kohe karmilt ja valusalt ette valmistuma, seisis Jüri Jaanson teelahkmel. Ja otsustas.
«Vanuse tõttu on mu maksimaalsest võimekusest nagunii seitse-kaheksa protsenti maas,» lausus ta. «Läheme edasi. Kui London, siis minu puhul tuleks kõne alla üksnes neljapaat. Aga on risk, et tervisega võib treeningutel jälle midagi juhtuda ja kui peaksin ära kukkuma, mis saab siis paatkonnast?»
See olevat üks põhjus, miks Jaanson otsustas kõrvale astuda.
«Aga mitte ainus. Kui vaatan praegu aknast seda lörtsist ilma ja mõtlen, et peaksin trenni minema… Vaim on väsinud. Kevadel võtan kindlasti jälle riiulist paadi ja lähen jõele,» lubas ta.
Mida ta nüüd tegema hakkab, seda Jüri Jaanson praegu öelda ei osanud. Treeneritööst pole sõudja veel mõelnud, sest on seda ala 29 aastat vaadanud tippsportlase silmadega ja teab, et peaks treeneripilgu omandamiseks aega varuma.
«Eks ma pea leidma tee, mis võimaldab pere ära toita,» ütles nüüd juba endine tippsõudja.
«Kunagi tahan jätkata pooleli jäänud õpinguid. Poliitika huvitab mind, kodust elu on vaja sättida. Tütred näiteks ei tea, mida tähendab tippspordist loobunud isa, kes viibib nüüd äkki palju rohkem kodus. Nad ei osanud mu loobumisotsuselegi reageerida teisiti, kui seda vaid teatavaks võttes: ahah.»