Bakter viis operatsioonilauale

Ehkki noor mees, on Tõnis pidanud helikobakteri tõttu läbi käima paraja kannatuste raja.

«Olin koolipoiss, kui hakkasin vahetevahel tundma maos kõrvetisi, aga ei pööranud nendele erilist tähelepanu. Kui halvemaks läks, siis toiduga ikka hoidsin. Mäletan, et sugugi ei istunud mulle hapud mahlad ja kissellid,» meenutab Tõnis.

Ta oli 18-aastaselt malevas, kui enesetunne läks nii halvaks — ajas iiveldama ja kõhus oli tugev valu —, et tuli kutsuda kiirabi.

«See oli aeg, kui kiirabiautodel ei olnud väljakutsetele sõiduks bensiini. Üks majandimees viis mu oma Žiguliga Viljandisse,» on Tõnis veel praegugi tänulik.

Viljandi arstid jäid esialgu ühele meelele kohaliku velskriga, kes oli diagnoosinud infarkti. Südamefilm oli kummatigi korras ja Tõnis oksendas verd, seepärast uuriti teda edasi. Asi lõppes operatsioonilaual: noormeest juba tükk aega vaevanud maohaavand oli perforeerunud.

«Pärast lõikust oli parem, aga hoidsin ennast ikka. Kõikvõimalike hautatud toitude vastu on mul seniajani lausa allergia,» ütleb Tõnis.

Paar korda aastas tekkisid ägenemised. Valutas ja ajas iiveldama, kõht oli gaasi täis.

Ükskord läks enesetunne nõnda halvaks, et mees oli valmis tegema ükskõik mida. Nii sattuski ta Maarjamõisa kliinikusse gastroskoopilisele uuringule ehk mõõka neelama, nagu seda protseduuri rahvasuus kutsutakse.

Arst võttis Tõnise maost proovitüki ja tal tuvastati helikobakteri nakkus.

«Mulle kirjutati ravi, võtsin kolme rohtu korraga. Algul läks isegi nagu kehvemaks, aga nüüd on vaevused kadunud,» räägib Tõnis.

Ravikuurist on möödas üle viie aasta.