Vaba mõte. Päkapiku raske elu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ketlin Beljaev
Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm / Sakala

​Tänapäeval pole kerge olla päkapikk. Mäletan oma 90-ndate aastate algusse jäänud koolipõlvest, et olin hullult õnnelik, kui nägin hommikul läbi uniste silmade sussi poole kiigates selles ümmargust kuju. Päkapikult mandariini või apelsini saamine võis olla vabalt päeva parim osa. Eriti õnnelik olin ühel aastal, kui jõuluvana tõi kuuse alla helelillad kilepüksid. Need olidki peaaegu ainult kilest, aga tundusid nii ägedad, et nägin vaimusilmas ennast kõiki moelavasid vallutamas. Põhiliselt vallutasin küll puid ja porimülkaid, aga millegipärast on see paarkümmend aastat tagasi saadud kingitus seniajani silme ees. 

Tegelikult polnud mul lapsepõlves millestki puudust. Lihtsalt aeg oli selline, et ka väiksed asjad pakkusid suurt rõõmu. Olles nüüd selles kõige heaga üleküllatud maailmas ise lapsevanem, tuleb järjest rohkem pead murda, kuidas oma lapse päevi paremaks muuta. Oleks ju imelik pista sussi sisse mandariin, kui seda saab ta ka oma käega kausist võtta. 

Kindlasti on kodusid, kus lapsed ei saa iga päev maiustusi. Ja kindlasti on üha rohkem tervisefriigist päkapikke. Nägin ükspäev poes südamest nutvat last, kes protestis selle vastu, et päkapikk toob talle ainult smuutisid. Mul hakkas temast päris kahju, sest jõulude ajal võiks minu meelest natuke järeleandlikum olla. Tuleb ju võsukestel lasteaias või koolis aru anda, mida päkapikk neile tõi, ja kui kuuled kaaslastelt, mida kõike nood punamütsid ära ei tassi, võib ikka ahastus hinge pugeda küll. Eriti kui enda oma ainult mahlaks pressitud ja pudelisse villitud puuvilju toob.

Tagasi üles