A. Le Coqi juht: meile lajatati labidaga pähe

Tarmo Noop Foto: Margus Ansu / Postimees

Viidates eestlaste käest ära joomakultuurile, on sotsiaalministeerium asunud jõuliselt alkoholipoliitikat karmistama. Lisaks aktsiisi kergitamisele on välja pakutud hulk uusi vastumeetmeid alates reklaami keelamisest ning lõpetades müügikohtade arvu piiramisega.

Eesti suurima joogitootja, Tartus tegutseva aktsiaseltsi A. Le Coq juht Tarmo Noop näeb kampaanias valdavalt tühja tuule tallamist, mis tõotab kasu asemel tuua pigem kahju. Ta on veendunud, et riik ei saavuta täiendavate piirangutega rahva tervise parandamises edu, küll aga halvendab omamaiste ettevõtete konkurentsivõimet.

Tarmo Noop, milliseks hindate eestlaste alkoholikultuuri?

Alkohol on inimestega kaasas käinud tsivilisatsiooni sünnist saati ning see on eri aegadel eri moel ka probleeme tekitanud. See on meie elu osa ja seda ei saa olematuks muuta.

Mind häirib praeguses debatis või noh, mis debatis... pigem sotsiaalministeeriumi monoloogis see, mismoodi on alkoholi tootjatest ja kaupmeestest tehtud need, kes kuritahtlikult halbu asju põhjustavad. Justkui inimesel endal poleks üldse vastutust. Tegelikult pole probleem ju alkoholi tootmine ja müümine, küll aga väärtarvitamine.

Meil on ühekordselt tarbitavad kogused pahatihti liiga suured. Teisisõnu kasutavad inimesed alkoholi selleks, et end purju juua. Lisaks tervisekahjule toob see muidki kurbi tagajärgi, olgu selleks siis vägivald või traagilised õnnetused. Tahan rõhutada, et tootjad istuvad selliste olukordade vältimise nimel ministeeriumiga kindlalt samal pool lauda. Kuigi alkoholist tingitud kuriteod ja liiklusõnnetused on Eestis selges langustrendis, oleme valmis panustama, et väärtarvitamist oleks veelgi vähem.

Ennast ja teisi ohtu seadvad joodikud on asja üks pool. Väidetavalt tarvitavad meil ka korralikud inimesed liiga palju alkoholi.

Hinnangu andmiseks tuleb Eestit ümbruskondsete riikidega võrrelda. Tegelikult ei paista me teiste seast üldse nii negatiivselt silma, kui mõnikord väidetakse. Euroopa Liidus on 20 riiki, kus juuakse meist rohkem, ning seitse riiki, kus juuakse vähem.

Kõlab tõesti üllatavalt.

Jutt käib täiskasvanute, õigemini 15-aastaste ja vanemate inimeste alkoholi tarvitamisest. See on ainus näitaja, mille alusel saab riike võrrelda, sest mujal euroliidus ei mõõdeta neid koguseid per capita (isiku kohta – toimetus) nagu meil.

Meil on mõningad ametnikud, poliitikud ja organisatsioonid loonud kujutelma, et kui me kohe midagi kapitaalselt ette ei võta, joob Eesti rahvas ennast surnuks. See väide pole tõene. Eestlaste alkoholi tarbimine on viimastel aastatel märgatavalt kahanenud, ilma et oleks rakendatud radikaalseid meetmeid. Nüüd olen sunnitud jällegi rääkima per capita, aga kui 2007. aastal jõi iga Eesti inimene 12,5 liitrit puhast alkoholi, siis eelmisel aastal oli see kogus vaid 9,9 liitrit. Vahe on rohkem kui 26 protsenti.

Näib, et alkoholi tootjatele tahetakse igal juhul ära teha. Isegi sedasama langustrendi kasutatakse meie vastu ära. Nii näiteks märkis tervise arengu instituudi juht Maris Jesse hiljuti, et tarbimise kahanemisest hoolimata ei näe tootjate äriplaanid langust ette ning see tähendab, et nad on paanikas ning valmistuvad naisi ja noori ahvatlema. See pole tõsi.

Küsimus iseenesest on ju põhjendatud, sest pole usutav, et lepite A. Le Coqi tegevust planeerides rahumeeli äri kokkukuivamisega.

Loomulikult mõtleme, kuidas olla edukad. Et Eesti siseturg jääb väiksemaks, panustame oma äriplaanis aina enam ekspordile. Nii lihtne see ongi.

A. Le Coqi joogid on müügil enam kui 40 riigis, ehkki jah, põhiliselt tegutseme ikka Euroopas. Ekspordi rõhk on long drink`idel ja siidritel, sest meie käsutuses on üpris unikaalne tehnoloogia, mille sarnast leidub mujal maailmas vähe. Nimelt oleme suutelised veinist valmistama väga häid long drink`e, mis ei erine maitseomaduste poolest kangest alkoholist tehtutest. Pealegi on paljudes Euroopa riikides veini aktsiis null ja see annab meile konkurentsieelise.

Alkoholipoliitika karmistamise pooldajad räägivad alatasa sellest, kuidas õlle- ja viinatöösturid on oma huvide kaitseks püsti pannud hiiglasliku masinavärgi. Nad ütlevad, et olete mis tahes vastuaktsiooni korral võimelised musta valgeks rääkima, et oma tapjalikku äri jätkata.

Kus on tõestus? Mismoodi me neid inimesi tapame?

Näiteks sihtasutuse Terve Eesti juht Riina Raudne heidab teile ette, et püüate vastutuse lükata tarbija kaela. Ta rõhub asjaolule, et alkoholi ehk etanooli joomine pärsib inimese otsustus- ja vastutusvõimet ning seega on tegu absurdiga, kus ühelt poolt nõutakse tarbijalt mõistlikku käitumist, kuid teisalt joodetakse talle sisse ainet, mis seda takistab.

Mitte keegi ei jooda mitte kellelegi mitte midagi sisse.

Alustasin juttu sellest, et alkoholi pruukimine on sama vana kui tsivilisatsioon. Jutt käib tuhandete aastate pikkusest kogemusest. Väites, et me pole õppinud selle pika aja jooksul alkoholiga kaasnevaid ohte adekvaatselt hindama, me lihtsalt alahindame inimest. Olen kindlalt seda meelt, et ülalt peale surutud käskude ja keeldudega pole võimalik midagi head saavutada.

Kusjuures see põhimõte ei kehti kaugeltki ainult alkoholi kohta. Praegu tegeleb ministeerium juba järgmise rohelise raamatuga, sedapuhku toitumise teemal. Jälle räägitakse keeldudest ja piirangutest, jälle arvab riik endal olevat õiguse öelda, kui palju tema rahvas tohib toidu sisse suhkrut või rasva panna.

Mina küll ei tahaks elada ühiskonnas, kus riik minu eest otsuseid langetab. Ma oskan ise väga hästi kaloreid lugeda, aga kui mul ikkagi tuleb tahtmine jõulude ajal pakitäis piparkooke ära süüa, siis seda ma ka teen. Jah, ma tean, et lähen sel perioodil oma kaloraažiga lõhki, aga see on puhtalt minu isiklik otsus. Ja ma pean ise suutma langetada ka järgmise otsuse, mida selle teadmisega pihta hakata. See pole riigi asi.

Sama kehtib suhkrut sisaldavate jookide kohta. Öeldakse, et karastusjookide tootjad tapavad inimesi: muudkui sunnivad rahvast end paksuks jooma – paneme aga maksu otsa! Aga mida see kaasa toob? Esiteks selle, et karastusjookidesse hakatakse suhkru asemel panema suhkru asendajaid ning tuuakse ohvriks toote maitse. Mis veelgi tähelepanuväärsem: suhkruasendajad hakkavad inimeste alateadvuses suhkru vajadust hoopis kasvatama. Igaühel meist on magusavajadus ja kui me seda ühest kohast ei saa, püüame seda kompenseerida millegi muuga. Kui karastusjookides suhkrut pole, hakatakse rohkem tarbima maiustusi ja saiakesi. Lõpuks ongi ainus tagajärg see, et  oleme toodete maitseomadusi halvendanud ja muutnud hulga kodumaiseid ettevõtteid konkurentsivõimetuks.

Muide, mujal Euroopas on toidumaksud läbikäidud teema ja enamik riike on neist loobunud. Need ei ole efektiivsed. Pole ühtegi fakti, mis kinnitaks, et toidumaksud aitaks tagada inimeste paremat tervist.

Ainus, mis tulemuse võib anda, on vastutustundlikust tarbimisest teavitamine.

Mida te ise olete teinud selle nimel, et meie inimesed end lolliks ei jooks?

Kolm Eesti suuremat õlletootjat, seal hulgas A. Le Coq, leppisid eneseregulatsiooni korras ja konkurentsiameti loal kokku, et toome õlle maksimaalse kanguse 12 kraadi pealt seitsme peale. Ka long drink`ide kanguse tõime seitsmelt 5,5 peale ja siidritel 4,5 peale. Kui kümme aastat tagasi käis võistlus selle nimel, kes suudab pakkuda suurema kraadiga õlut odavama hinnaga, siis nüüd enam midagi sellist ei toimu.

Samuti leppisime kokku, et me ei tee suurtesse plastpudelitesse villitud õlle reklaamikampaaniaid. Seegi on toonud Eesti inimeste tarbimisharjumustesse suure muutuse. Kui Lätis ja Leedus on plastpudelis õlle osatähtsus endiselt 50 protsenti, siis meil napilt 15 protsenti.

Kas tahate väita, et saete vabatahtlikult oksa, millel ise istute?

Tegelikult mitte. Anname andale aru, et mida rohkem on alkoholist tingitud probleeme, seda halvem on meie tööstusharu maine. Kui me ise ei aita kuritarvitamist vähendada, lendab see bumerang varem või hiljem valusasti meie enda kukla pihta tagasi.

Kuidas suhtute eelnõusse, mille kohaselt tuleks alkoholi reklaamimine täielikult keelata?

Meile räägitakse mingitest umbmäärastest uuringutest, mis väidetavalt näitavad, et reklaami kaotamine vähendaks tarbimist. Paraku fakte ei ole. Kui rääkida konkreetsetest näidetest, siis näib seos nende asjade vahel puuduvat või on pigem vastupidine. Soomes on kange alkoholi reklaam olnud keelatud üle paarikümne aasta, kuid samal ajal on neil kange alkoholi turg järjekindlalt kasvanud.

Miks üldse on tarvis alkoholi reklaamida? Ma pole kunagi õllekannu põhja sülitanud, kuid ei mäleta, et oleksin seda jooki reklaami põhjal ostnud. Ma isegi ei pane neid reklaame tähele. See on toode, mida valin ainult tarbimiskogemuse põhjal.

Ennekõike tahame reklaamiõigust selleks, et teavitada inimesi uutest toodetest. Selle eesmärk pole suurendada õlletarbimist üldiselt. Küll aga on võimalik reklaami kaudu mõjutada seda, mida inimesed tarbivad ehk milline on alkoholi pruukimise kultuur.

Kui meil poleks seda vahendit seni olnud, istuks me praegu samas situatsioonis nagu Läti ja Leedu, kus põhiliselt lähevad kaubaks plastpudelis õlled. Meie seevastu oleme saanud reklaamida olemuselt viisakamaid ja väiksema alkoholisisaldusega jooke. Tõsi, need on meile olnud ka kasumlikumad.

Oleme lauskeelamise vastu, aga oleme valmis klippidest ja piltidelt inimesed välja võtma. See võib tunduda väikese vastutulekuna, kuid on tegelikult väga kaalukas samm, sest nii kaoks alkoholi kui elustiili reklaamid.

Muu hulgas on pakutud, et alkohol tuleks poodides läbipaistmatu seina taha peita.

Millist väärtarvitamist see vähendaks? Mida see annaks?

Näiteks seda, et lapsed ei näeks poes jäätise järel käies pikki lette ahvatlevalt kirevate pudelitega.

Keegi pole tõestanud, et kui noored poes alkoholi ei näe, siis nad tarbivad hiljem vähem. Mina kaldun taas arvama, et tulemus oleks vastupidine. Seinataguse salamaailma tekitamine pigem kasvataks ahvatlusi.

Tabude loomise asemel võiksime noortele ausalt tunnistada, et alkohol kuulub inimkonna juurde, kuid sellega tuleb targasti ümber käia. Peame rääkima, milline on normaalne tarbimine. Kui olen pojaga kahekesi saunas käinud, pole ma tema eest varjanud, et joon seal õlut. Üks õlu pärast sauna ongi väga normaalne nagu ka see, et teatud alkohoolsed joogid sobivad teatud toitude kõrvale. Selles kultuuris haigutavad augud, aga praegu oleme tegutsenud nende täitmise asemele hoopis vastupidises suunas.

Ja veel: teie nimetatud ettepanekus on kirjas, et ühe kassaga väikestes poodides piisab sellest, kui alkohol pannakse leti taha. See tähendaks ju vastupi seda, et mitte keegi ei saaks enam ostu sooritada, ilma et peaks alkoholile otsa vaatama. Pole jälle loogiline.

Siit omakorda on kõlanud ettepanek väikestes poodides ja tanklates üldse joovastavate jookide müük keelata.

Niimoodi jõuame lõpuks sinnamaani, kus elu käib ainult suuremates keskustes. Väikepoed ei suuda ealeski selle tootekategooriata vee peale jääda.

Kas väidate, et alkoholi müük on regionaalpoliitiline meede?

Ei, mitte seda. Aga fakt on, et väikepoed, kes käivad praegu niigi noateral, paneks kohe pärast alkoholi kadumist uksed kinni.

Mis puudutab tanklakauplusi, siis paljudes väikestes kohtades on see üldse ainus vorm, mis on suutnud ellu jääda. Bensiinijaamad on oma kontseptsiooni viimasel ajal suuresti muutnud, viies poe ja tankimise teineteisest lahku: peaaegu kõikjal saab kütuse eest maksta automaadis ja pood seal kõrval on lihtsalt boonus. Miks me peaks nendesse suhtuma kuidagi teisiti kui näiteks suurtesse selvehallidesse. Kust tuleb vahe?

Palun teil hinnata ka Eesti aktsiisipoliitikat. Aktsiisimaksu on alkoholi puhul järjekindlalt kasvatatud ja kasvatatakse veelgi.

See on asi, mis on tõesti toiminud. Aga ka siin peab jälgima keskkonda, kus me oma riigiga asume. Me ei ela mullis. Oleme jõudnud tasemeni, kus edasised sammud hakkavad Eestile kahju tegema, sest erinevus Lätiga läheb liiga suureks.

Vaadake, mis toimub praegu Valga külje all asuvas vanas piiripunktis: Läti poolele on eestlaste jaoks ehitatud spetsiaalsed alkoholipoed ja nende klientuur järjest kasvab. Kui 1. veebruarist on pooleliitrise viinapudeli puhul hinnavahe siin- ja sealpool piiri kaks eurot ning õllekohvri puhul kolm eurot, siis on see alkoturismi kinnistumiseks piisav argument.

Teisisõnu on Eesti ise oma poliitikaga hakanud looma uusi probleeme. Kui inimene juba autoga üle piiri jookide järele sõidab, ei osta ta paari-kolme pudelit, vaid laob pakiruumi täis. Ta joob rohkem. Ühtlasi jäävad maksud meie riigi kassasse laekumata.

Ehk on see nii kitsalt Valgas, sest seal elab suhteliselt suur hulk inimesi riigipiiri naabruses. Vaevalt keegi viitsib mitmekümne kilomeetri kauguselt, näiteks Viljandist või Tartust Lätti viina ja õlle järele sõita.

Paar nädalat tagasi lugesin Valgamaalasest, et piiril pidavat juba palju viljandimaalasi ostmas käima. On selge, et veebruaris nende hulk kasvab.

Kui hinnavahe jõuab teatud tasemeni, hakkavad inimesed loogilisi otsuseid tegema. Ilmekas näide on siin Taani-Saksa piir, kuhu ka meie väga palju ekspordime. 40 – rõhutan: 40, mitte neli – protsenti Taanis joodavast õllest tuuakse Saksa piirilt. Eesti ja Läti vahel tekivad samasugused olud eeloleval aastal.

Kui juba soomlased, kellel on tarvis Eestisse jõudmiseks laevaga üle mere sõita, käivad Tallinnast plokkide viisi alkoholi ostmas, siis ei takista miski lõunaeestlasi mugavasti mööda maad Lätis käimast. Kui kord paari kuu jooksul käia nii, et auto saab triiki täis, pole see mingi vaev.

Muide, sisuliselt sama asi juhtuks reklaamide lauskeelamise korral. Näiteks Pervõi Baltiiski Kanal, mis on Eesti venelaste seas konkurentsitult vaadatuim telejaam, on registreeritud Riias. Kui olukord siin neile ebamugavaks muutub, võivad nad vabalt öelda, et hakkavad eetris lähtuma hoopis Läti seadustest. Seal on aga lubatud alkoholi reklaamida mis tahes kanalis 24 tundi ööpäevas. Seega: ühel hetkel oleksime olukorras, kus eestlane oma lemmikkanalis alkoholireklaami ei näe, kuid tema kõrval elava ja samas poes käiva venelase korterisse jookseks seda senisest mitu korda rohkem. Selline reklaamituru moonutamine ei saa ometigi olla Eesti riigi huvides.

Kuidas võiks alkoholidebatt jätkuda, et see oleks teie silmis mõistlik?

Esiteks tahaks näha, et tootjad kaasataks aruteludesse. Seni pole seda tehtud – meile lihtsalt lajatati labidaga pähe.

Kindlasti saab paremini reguleerida alkoholi eksponeerimist poodides. Tobedaid seinu pole vaja, küll aga võiks jälgida seda, et alkohol oleks müügiruumis omaette alal ning seda ei pillutataks teiste toodete vahele laiali. See aitaks vältida impulsiivoste.

Ja mis kõige tähtsam: tarbimiskultuuri tuleb arendada kõige laiemas mõttes. Noored peaks juba varakult tunnetama, mis on mõistlik ja mis mitte.