Peaminister: Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku

Taavi Rõivasel täitub jõulupühade ajal peaministri ametis 21 kuud.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Peaminister Taavi Rõivas ütleb Sakalale antud aastalõpuintervjuus, et halvim, mis Eestiga juhtuda saaks, oleks trotslik kapseldumine iseendasse. Seejuures rõhutab ta rändekriisile viidates, et praegu pole ühtki märki sellest, et siia tahaks tulla nii palju võõraid, et nood siia ära ei mahuks või et nende erisused seaksid meie rahva identiteedi löögi alla.

Taavi Rõivas, kevadel täitub teil kaks aastat peaministrina. Kui pikk on sellises ametis harjumise aeg? Millal te lakkasite hommikul ärgates väikese ehmatusega tõdemast, et «Oi-oi, ma olen ju peaminister»?

Selle mõttega saab harjuda juba enne ametisse kinnitamist. See ei käi päris nii, et tuled ja hakkad. Selleks on vaja kõigepealt koalitsioon kokku panna, presidendilt ettepanek saada ja parlamendi enamuse toetus pälvida. Minu puhul võttis kogu see protseduur aega kaks nädalat. Seda perioodi tulebki enese häälestamiseks kasutada, sest pärast seda enam sisseelamisaega ei anta.

Mina olen pidanud oluliseks, et peaministriks asuv inimene oleks eelnevalt olnud riigikogu liige ning töötanud ka ministrina. Need kaks asja annavad väga palju juurde. Ausalt öeldes ma isegi ei kujuta ette olukorda, et inimese esimene amet valitsuses on peaminister. Ehkki jah, ajaloost on meil ka selliseid näiteid võtta.

Muide, mina olen esimene, kes sai peaministriks, olles töötanud Stenbocki majas paar aastat ka teises rollis ehk peaministri nõunikuna. See kogemus oli mulle andnud väga hea ettekujutuse valitsusjuhi tööst.

Tegelikult ma ei mõelnudki niivõrd ettekujutust tööst, kuivõrd emotsionaalset poolt. Avalikkuse tähelepanu on selle rolli kandja suhtes ju terav ja lakkamatu.

Nojah, aga eks ma saanud seda tähelepanu tunda ka sotsiaalministrina. Vähemalt seni ei ole mul peaministrina ette tulnud olukordi, mis mind väga üllatanud oleks või milleks ma poliitikuna valmis poleks olnud. Inimesed harjuvad kõigega.

Mõeldes sellele, mismoodi Siim Kallas pärast Andrus Ansipi taandumist peaministriks pidi hakkama ning vaat et viimasel hetkel kõigile ootamatult loobus, oli teie tõus kabineti etteotsa üpris äkiline. Kas te olete kunagi seda sammu kahetsenud? Kui jah, siis miks ja millal?

Ei, kindlasti mitte. See on selgelt amet, kus üks poliitik saab kõige rohkem korda saata. Ma olen kõik need päevad ärganud selge tahtmisega teha asju paremaks.

Kui te ametisse astusite, oli ajakirjanduses, aga eriti sotsiaalmeedias palju hammaste teritamist selle üle, et te olete veel noor mees. Kui palju see teid toona häiris?

Mööngem, et 2014. aasta märtsis oli paljudele ootamatu, et just minust sai peaminister. Seepärast olid ka küsimused ja kõhklused loogilised. Aga nooruse teema kadus päris kiiresti ära.

Samas see, et ma olen suhteliselt noor inimene, on mulle rahvusvahelises suhtluses tulnud pigem kasuks: olen tänu sellele pälvinud teiste riigijuhtide seas rohkem tähelepanu. Näiteks François Hollande ja Angela Merkel tulid kohe esimestel kohtumistel spetsiaalselt minuga juttu tegema.

(Taavi Rõivas on endiselt Euroopa Liidu noorim valitsusjuht. Euroopas tervikuna on Gruusias veel noorem peaminister, Irakli Garibašvili – toimetus).

Meile meeldib mõelda, et Eesti poliitikutel on rahvusvaheliselt suurem mõju, kui meie riigi suurus eeldada lubaks. Kui adekvaatne see arvamus on? Kui raske teil tegelikult on suurtel nõupidamistel Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia liidrite vahelt silma paista? 

Euroopa Liidus on riike, mille rahvaarv on Eesti omast tervelt viiskümmend korda suurem, aga neil ei ole laua taga meie ühe vastas viitkümmet kohta. Ikka üks. Selge see, et mõne suurriigi mõju Euroopa poliitikale on teiste omast tunduvalt suurem. Aga meil on siiski väga hea võimalus olulistes asjades kaasa rääkida. Ka minu ametiajal on olnud ridamisi kordi, kui plaan on läbi läinud täpselt sellisel kujul, nagu Eesti on selle esitanud.

Euroopa Liidu formaadi positiivne külg on, et me oleme valitsusjuhtidega kõik väga head tuttavad. Euroopa Liiduta poleks see võimalik. Oleks me väljaspool ühendust, kuluks Eesti peaministril kõigi Euroopa kolleegidega kokkusaamiseks vähemalt kolm aastat. Nüüd aga istume kõik iga kuu vähemalt korra ühise laua taga. Meil on tihe läbikäimine ka muul ajal: saadame üksteisele sõnumeid ja helistame... On ka perekondlikku läbikäimist, isegi pulmas olen käinud. Selle kõige taustal on võimalik Eestile tähtsaid asju ära lahendada.

Kui palju tuleb Euroopa Liidu kõrgeima taseme kohtumistel ette ülbitsemist ja arrogantsust?

Ei tule. See on siiski kõige paremas mõttes klubi, kus üksteist respekteeritakse. Kõik saavad aru, et igaüks meist on oma riigis valitsusjuht. Meie kõigiga käib lisaks rahvusvahelistele teemadele kaasa miljon riigisisest muret. Seda tajudes hoitakse üksteisele pöialt isegi siis, kui maailmavaateliselt ei olda päris ühesugustel seisukohtadel.

Kas vahel tuleb ette ka seda, et väikeriigid, näiteks Eesti ja Läti, konkureerivad omavahel, paistmaks Angela Merkeli, François Hollande`i või David Cameroni ees rohkem silma?

(Naerab.) Ma pole hetkekski midagi sellist tunnetanud. Põhjamaad ja Baltikum pigem koordineerivad teatud küsimustes oma seisukohti, et meie hääl oleks tugevam. Sama teevad ka teised, näiteks neli Visegrádi grupi maad (Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari – toimetus).

Tuleme tänase päeva Eestisse. Äsja kinnitas riigikogu tuleva aasta riigieelarve, mis on suurem kui kunagi varem. Meie ettevõtetel näikse minevat tasapisi paremini. Samas pole kauaoodatud jõulist majanduskasvu näha. Miks?

Väga hea küsimus. Kõigepealt tahan rõhutada sama, mille tõi läinud kolmapäeval efektse graafikuga välja ETV «Aktuaalne kaamera»: nimelt on meie riigieelarve 23 aastaga kasvanud 67 korda. See pole juhuslik muutus. See peegeldab otseselt, kui kiire on meie areng olnud ja kui palju Eesti inimeste elatustase on paranenud. Selge, et arvulistes näitajates mängib oma rolli ka inflatsioon, aga see on reaalse majanduse kasvu kõrval siiski väike.

Mis puudutab uut eelarvet, siis mulle meeldis väga, et selle vastuvõtmisega ei kaasnenud parlamendis suurt vaidlust. Opositsioon ei teinud põhimõttelisi muudatusettepanekuid ning saadikud ei pidanud istuma tundide kaupa ööistungitel. Protsess kulges väga sujuvalt.

Kas see on ikka tingimata hea, kui eelarve parlamendis pinget ei paku? Äkki on see märk hoopis sellest, et rahvaasemikud on keskendunud mingitele pseudoteemadele?

Ma ei usu seda. Arutelu oli siiski asjalik, lihtsalt olulisi prioriteete ei vaidlustatud. Meil on kindlalt paigas, et kulutame riigikaitsele üle kahe protsendi SKT-st, et sotsiaaltoetused kasvavad, et tööjõu maksukoormus langeb, et politseinike, meditsiinitöötajate ja õpetajate palgad kasvavad ning et eelarve püsib kenasti tasakaalus.

Euroopa Liidus on peale Eesti ainult kolm riiki, kus eelarve on struktuurses ülejäägis. Ses mõttes võime oma olukorraga rahul olla küll ja ma olen riigikogule tänulik, et ta meie eelarve sedapuhku kiiresti ära menetles.

Aga ikkagi: kuidas hindate Eesti majanduse tervislikku seisundit?

Mulle meeldib väga, kui meil on positiivset rahulolematust. Me ei tohigi enne rahule jääda, kui oleme jõudnud Põhjamaadega sarnase elatustasemeni. Selleks peab kasvama ettevõtete tootlikkus ja tugevnema eksport.

Ma olen aru pidanud tõeliselt tarkade inimestega, kes oskavad majandust hästi mõtestada. Kõige loogilisem mõte, mida olen seejuures kuulnud, on see, et me oleme 24 aastat teinud põhimõttelisi valikuid nii-öelda õpiku järgi. Tänu sellele oleme saatusekaaslastest selgelt kiiremini arenenud. Nii oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus meil pole enam odavast tööjõust tulenevat konkurentsieelist ning me peame edasi mõtlema, kuidas teha asju nutikamalt, rakendades teaduse ja innovatsiooni tulemusi oma majanduse vankri ette. Ehk siis lühidalt kokku võttes: õpik, mille järgi me nüüd tegutsema peame, on väga palju keerulisem. Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku.

Tooge palun üks näide, mismoodi teie juhitav valitsus selle peenhäälestusega praegu tegeleb.

Oleme kaasanud parimad eksperdid, leidmaks senisest veelgi paremaid lahendusi, kuidas meie riigiasutused saaksid aidata ettevõtetel välisturgudel läbi lüüa. See on väga strateegiline küsimus.

Samasugune töö käib vastupidises suunas: kuidas jätkuvalt investoreid Eestisse meelitada? 

Rääkides veel valitsuse silmapaistvamatest algatustest, ei saa kuidagi mööda minna haldusreformist. Olete riigihalduse ministri Arto Aasa eestvedamisel selle teemaga ootamatult jõuliselt peale läinud ning praeguse plaani järgi peavad muudatused ellu viidud olema juba 2017. aasta oktoobriks. Palun selgitage lühidalt ja selgelt, nii, et ka Abja vallavanem uskuma jääks, mismoodi väikevaldade kokkuliitmine maale rikkust juurde toob.

See ei teegi automaatselt kedagi rikkamaks. Küll aga saavad suuremad omavalitsused pakkuda kohalikele elanikele paremat avalikku teenust.

Nendes valdades, kus liitumine on juba vabatahtlikult ära tehtud, ei ole kõige tähtsam eesmärk raha kokkuhoidmine, vaid tulemuslikum töö hariduses, lastekaitses, kommunaalküsimustes ehk terves valla arengus.

Uuringud näitavad üheselt, et mida suurem on vald, seda vähem peab ta suhteliselt kulutama maksumaksja raha toimimisele – see teema on inimese hulgaga otseses korrelatsioonis. Omavalitsuse toimimiseks tarvilikku ressurssi kajastavates graafikutes muutub vastav joon 4500–5000 elaniku juures märgatavalt laugemaks. Selle pärast ongi praeguses plaanis seatud omavalitsustele minimaalne 5000 elaniku piiri. See sisaldab juba ka väikest varu.

Anname inimestele võimaluse kohapeal ise kokku leppida, kuidas ja milliste naabritega nad hakkavad tulevikus koostööd tegema. Et motiiv oleks selgem, annab riik iga liituva valla kohta vähemalt 300 000 eurot toetust. Kui vallad on suuremad, siis ka rohkem.

Abja vallavanem ütleb, et see pole mingi motivatsioon, sest suurem osa summast kulub ümberkorralduste elluviimisele ja see pisku, mis üle jääb, ei anna mingit arenguhüpet.

Need vallad, kes on liitunud, väidavad vastupidist. Liitumistoetustega on palju olulisi probleeme ära lahendatud, kusjuures nüüd me kahekordistame summat. Lisaks on meil haldusreformi järel kavas valdade tulubaasi parandada sellega, et me teeme tasandusfondi valemi ümber ja suurendame sinna laekuvaid summasid.

Need sammud aitavad kaasa sellele, et elu edeneks ka suurtest keskustest kaugele jäävates piirkondades. Pealegi on täiesti kindel, et suuremad vallad on võimekamad oma ettevõtluskeskkonda arendama ja tulemuslikumalt europrojektides konkureerima.

Käisin hiljuti neil teemadel nõu pidamas Valgamaa omavalitsusjuhtidega ning sellest kohtumisest jäi mulle küll mulje, et kohapeal on aru saadud: haldusreform on positiivne ja see tuleb igal juhul. Niisiis on küsimus selles, kuidas me seda ellu viime. Ise initsiatiivi haarates on parimad võimalused seda protsessi juhtida.

Mis peaks juhtuma, et haldusreform lendaks sarnaselt mitme varasema korraga ka sedapuhku vastu taevast?

Nojah, me oleme päris lolli järjekindlusega ikka ja jälle selle juurde tagasi tulnud. Tõepoolest, juba 16 aastat on üritatud, aga seni ei ole asja saanud.

Eeskätt Reformierakonna vastuseisu tõttu.

Noo... Ütleme nii, et meie vastuseisul on olnud ka selged põhjused. Pole olnud ühtegi detailideni läbimõeldud ja laiemas pildis kokkulepitud plaani. Või noh, korraks, regionaalminister Vallo Reimaa ajal oli hetk, kui kõik koalitsioonierakonnad olid valmis asjaga kaasa minema, aga siis vahetus minister ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Oleme mineviku kogemusest õppinud, valitsuses küsimused läbi vaielnud ning jõudnud ühisosani. Tulevane haldusreform ei ole otseselt ühegi võimuerakonna nägu ja nii ongi hea. Nii sünnivad parimad lahendused.

Ma tõesti loodan, et kelleski pole mängulusti seda, Eesti elu edasi viivat reformi torpedeerida. Ma näen reaalset tahet asi ära teha. Anname endale aru, et lihtsalt see kõik ei lähe ning väga palju tööd on veel ees. Protsess ei lõpe seaduse vastuvõtmisega, vaid see on alles stardipauk.

Siit on loogiline juttu jätkata teie juhitava koalitsiooni sisekliima teemal. Väljastpoolt vaadates näib, et suhted on harmoonilisusest kaugel: üks IRL-i minister soleerib Venemaalt okupatsioonikahju väljanõudmise teemal, sotside liider sõdib Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadi vastu... Mis toimub?

Kui ma mõtlen tagasi äsja lõppenud kabinetinõupidamisele, siis seal valitses küll väga sõbralik õhkkond. Aga selge on see, et kuni valitsus koosneb kolmest erineva maailmavaatega erakonnast, on normaalne, et vaieldakse.

Ükski erimeelsus ei tee mind õnnelikuks ja ma tunnistan, et meil on ees veel kõvasti kokkuharjutamist, et kõik noodid harmooniliselt kõlama hakkaks. Pole mõtet eitada, et aeg-ajalt tuleb poliitilises otsustusprotsessis ette neid momente, kui tuleb väga tõsise häälega üksteisega rääkida.

Reformierakond jagas sotsiaaldemokraatidega valitsusvastutust ka siis, kui nende esimees oli Sven Mikser. Kui palju teie koostöö on muutunud pärast seda, kui sotside etteotsa tõusis Jevgeni Ossinovski?

Eri juhtidel on muidugi erinev käekiri, aga ma ei ütleks, et Ossinovski erineks Mikserist nii palju, et see põhimõtteliselt meie koostööd muutunud oleks. Oleme hoidnud koalitsioonis seda põhimõtet, et esimehed peavad omavahel teemasid läbi arutama. Kolme partneri vahel on kindlasti raskem head koostööd hoida kui kahe vahel, aga küllap saame hakkama. Seni on kõik tüliküsimused – või noh, mis tüliküsimused, õigem on öelda «erimeelsused» – saanud mõistlikult lahendatud.

Kui tihti olete peaministrina kabinetis allumatust tunnetanud?

Ei ole märganud. Viimased tõeliselt teravad ajad jäävad ikkagi koalitsioonileppe kokkukirjutamise perioodi. Selle dokumendi loomine oli küll paras katsumus. Ja võib-olla üht-teist tuli ette veel ka natuke pärast seda.

Aga kui me saime kevadel eelarvestrateegia vastu võetud, on kabineti töö laabunud. See ei tähenda, et me ei vaidleks. Ikka vaidleme. Vaidlused on lisaks iga erakonna sees. Oleks väga täbar lugu, kui ei vaieldaks. Aga isiklikke solvumisis ja solvamisi pole kabinetinõupidamistel viimase poole aasta jooksul olnud.

Kuidas siis mõista IRL-i ja sotside vägikaikavedu Euroopa Kontrollikoja esindaja nimetamise asjus?

Tõsi, ses asjas on olnud üksteise valesti mõistmist. Aga uskuge, küll me saame ka kontrollikoja kandidaadi esitatud. See nüüd küll Eesti elu seisma ei pane.

Keda teie kandidaadina näete?

Mina aitan koalitsioonipartneritel ühist arusaama leida. Lõpuks on kandidaadi väljapakkuja ikkagi rahandusminister ja tema poolt on praegu kõne all ainult Juhan Partsi nimi. Et sotsiaaldemokraadid pole sellega leppinud, oleme võtnud aja maha, rääkimaks kõik detailid selgeks. Konsensus sünnib varem või hiljem.

Kuivõrd usutav on, et konsensus võiks kõigest hoolimata sündida veel Juhan Partsi peale?

Võib ka tema peale. Aga ma ütlen veel, et peamine eesmärk on jõuda kõiki kolme rahuldava tulemuseni. Kui valitsuses hakatakse üht partnerit nurka hääletama, tuleb see õige pea valusalt bumerangina tagasi. Selline asi mulle ei meeldi. Neil, kes arvavad, et ma peaks kolhoosiesimehe kombel rusikaga vastu lauda prõmmima, on ilmselt lühike poliitiline mälu, sest nad ei mäleta, et varem on selline stiil võimuliitudele üsna kiiret lõppu tähendanud.

Mul on üks oletus. Nimelt kaldun arvama, et teie läbisaamine sotsiaaldemokraatidega on parem või vähemalt selgem kui IRL-iga. Sotsidega on teil suurem maailmavaateline erinevus ja kõik mõistavad seda ühtviisi hästi. Aga IRL-i poliitikute seas on rohkem neid, kelle käsi on taskus rusikasse surutud, sest olete samas valijaskonna sektoris võideldes osutunud läbi aastate palju edukamaks. Kuidas kommenteerite?

See ei vasta absoluutselt tõele. Meil on IRL-i ministritega valitsuses väga hea läbisaamine. Nagu ka sotsidega.

Mõistan, kui midagi sellist räägitakse maakondades ja omavalitsuste tasandil. Kui näiteks Viljandis on kõnealused kolm erakonda võimul olnud väga erinevates kombinatsioonides – kord ühega, kord teisega –, siis küllap on see ajendanud inimesi omavahel teravusi ütlema. Aga valitsuses ja riigikogus saame küll väga hästi läbi.

Ja ajaloolise tõe huvides olgu meelde tuletatud, et on ette tulnud neidki hetki, kui IRL on Reformierakonnast valimistel edukam olnud. 1999. aastal võitis toonane Isamaa meid umbes 900 häälega. 2003. aastal sai Res Publica parlamendis meist seitse või kaheksa kohta rohkem. Jah, viimastel kordadel on meil paremini läinud, aga selle pärast ei pea küll keegi end isiklikult solvatuna tundma.

Kui läbipaistev on meie riigi juhtimine? Ühelt poolt näeme, kuidas piisab ühel ministril Stenbocki maja trepikojas teisele teravasti öelda ja mõne tunni pärast lahvatab sellest suur avalik meediasõda. Teisalt elab inimestes veendumus, et kaalukaid otsuseid langetatakse ikkagi kitsas ringis kusagil tagatoas ja rahvale ei anta valikute tegelikest motiividest ausaid selgitusi.

Eesti poliitika on üks läbipaistvamaid üldse. 

Pean jällegi tulema selle juurde, et meil kuulub valitsusse kolm erakonda ja see tähendab, et kõigi teemade käsitlemisse on kaasatud päris palju inimesi. Meil on selge kokkulepe, et me ei korralda mingeid minivalitsusi, kuhu pääsevad ainult teatud väljavalitud persoonid.

Nagu juba ütlesin, meil on omaette jutuajamised Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahknaga, aga ka need ei toimu kuskil kahtlases hämaras tagakambris, vaid siinsamas minu kabinetis täielikus lambisäras. Me ei tee kolmekesi valitsuse sõiduplaani ümber, sest see on koalitsioonikõnelustel paika pandud ja valitsuse tööplaan on koos tähtaegadega avalikuks tehtud. Sellest me lähtumegi. Küll aga peame Jevgeni ja Margusega nõu, kuidas ühe või teise eesmärgini oleks mõistlikum liikuda.

Kindlasti on väga suur sõnaõigus ka erakondade juhatustel ja riigikogu fraktsioonidel – juhatustel rohkem strateegilistes küsimustes, fraktsioonidel igapäevasemates asjades.

Keskerakonna hiljutise kongressi eel arvasid paljud, et kui nüüd Kadri Simsonil peaks õnnestuma Edgar Savisaare asemel esimeheks saada, on vaid kuude küsimus, millal Reformierakond Keskerakonnaga kahe peale valitsuse teeb. Kui palju selline mõttekäik tõde sisaldas?

Meil pole olnud mingit plaani valitsust kõigutada. Hoolimata sellest, et meil on praeguses valitsuses maailmavaatelised erinevused, on see siiski hea kooslus, sest meil on tänu nendelesamadele erisustele ühiskonnas suhteliselt lai kandepind.

Mis puudutab Keskerakonda, siis meile pole probleem kaugeltki ainult esimehe isikus. Küsimus on ennekõike Keskerakonna suhtumises korruptsiooni ja julgeolekusse. Nüüd, kui Edgar Savisaar on partei sees oma valimisplatvormina esitlenud plaani asetada erakond Eesti õigusriigist väljapoole, on ta kogu oma poliitilise jõu minu silmis senisest veelgi suuremasse isolatsiooni viinud.

Aga mis seal salata, mõnele teisele erakonnale pole isegi Edgar Savisaar endast erilist probleemi kujutanud. Meenutagem kas või seda, kuidas alles läinud suvel osa inimesi temaga koostööd kaalus. Minu suureks üllatuseks olid nende seas ka Vabaerakonna esindajad.

Mis teie arvate, miks Simson ikkagi napilt kaotas?

Simson jättis kasutamata võimaluse profileerida ennast Savisaarest erineva uue põlvkonna tegijana. Ta ei rõhutanud, et suhtub korruptsiooni teistmoodi ning peab Eesti julgeolekusse panustamist tähtsaks. Mulle valmistas sügava pettumuse, kui ta ütles, et tema valijatele on bussipileti hind olulisem küsimus kui rahvuslik julgeolek. Loomulikult on bussipileti hind inimese igapäevaelus tähtis, aga kui käsil on suure erakonna etteotsa pürgimine, võiks olla rohkem valmidust kõnelda strateegiliselt olulistel teemadel.

Usun, et lähikuud toovad selguse, mis Keskerakonnast üldse saab. Kindlasti on neil suur hulk lojaalseid valijaid, kes ei heitu sellestki, et Savisaar teeb järjest rajumaid avaldusi. Aga ma oleks väga üllatunud, kui nende liikmeskonnas hajuks seda osa, kes pole praeguse teega rahul. Rahulolematus peab varem või hiljem üle ääre ajama. Seda on küll mulle elu õpetanud, et kui mõnes Eesti erakonnas loob esimehe valimine põhimõttelised vastasleerid, siis sellele järgneb lõhenemine.

Kas olete juba esitanud Simsonile ja tema leeri silmapaistvamatele esindajatele kutse Reformierakonda üle tulla?

Ei ole. Selle otsuse, kas jätkata Keskerakonnas või tõmmata joon vahele, peavad nad ikka ise tegema. Teised ei saa neid väga palju mõjutada. Elame, näeme. Aga seda arvan ma küll, et see lugu ei lõppenud Tondiraba jäähallis.

Mida aeg edasi, seda valjemalt võtavad sõna inimesed, kelle arvates on Eesti põhihäda praegu see, et üks erakond ehk Reformierakond on liiga pikaks ajaks võimule jäänud ja end kõikvõimalikesse süsteemidesse liiga sügavalt sisse söönud. Öeldakse, et see pole hea ei demokraatiale ega Reformierakonnale endale. Vaielge vastu.

Vaidlen jah. Seda, milline oleks alternatiiv, saime äsja sealsamas Tondiraba jäähallis näha.

Reformierakond on suutnud sisemiselt uueneda. Ehkki see on käinud sujuvalt, on muutus olnud põhimõtteline, et mitte öelda revolutsiooniline. Nende asemel, kes vedasid erakonda 15 aastat tagasi, on uued inimesed. Kusjuures tüüri üleandmine on olnud viisakas. Me olemegi tugevaks osutunud just tänu sellele, et me pole omavahel kakelnud. Meie aur on läinud Eestile oluliste küsimuste sõnastamisele ja elluviimisele.

Alati on neid, kes ihalevad valitsuse vahetumise järele. Aga nende huvi pole riigimehelik, vaid lähtub janust põnevuse järele. Tegelikult ei pea kogu aeg action`it olema. Tegelikult pole selles midagi eriskummalist, et üks erakond võidab järjest mitmed valimised. Enamikust arenenud demokraatiatest võib tuua näiteid veel pikematest võimuperioodidest. Pealegi on Reformierakonna võimuloleku ajal peaminister mitu korda vahetunud, nagu ka enamik valitsuse liikmeid. Meil pole värskusest puudust.

Infotehnoloogia ettevõtja Sten Tamkivi märkis lõppeval aastal kahetsusega, et Eesti avalik arvamusruum on kooseluseaduse ja põgenike teema tõttu ussitama läinud. Seda on teisedki täheldanud, et meil on üha rohkem usaldamatust ja vihkamist. See on juhtunud teie valisemisajal. Mida järeldate?

Me peaks rohkem kuulama selliseid laia silmaringiga inimesi nagu Sten Tamkivi, kes oskavad kriitika kõrval ka lahendusi pakkuda. Meil on päris palju neid, kes on elanud välismaal ning oskavad Eestit muu maailma mõistes hinnata. Halvim, mis Eestiga juhtuda saab, on trotslik kapseldumine iseendasse.

Olen kindel, et mitte ükski Eesti inimene ei taha tegelikult, et meist jääks mulje kui kiuslikust väikeriigist, kus inimesi vaenatakse nende rahvusliku või rassilise kuuluvuse tõttu. Sellest sõltuvad Eesti areng ja elu kvaliteet. Meile on väga tähtis, millise kogemuse viivad siit kaasa näiteks potentsiaalsete investorite rahvuskaaslased.

Mis puudutab rännet, siis mitte kuskilt pole näha, et siia tahaks tulla selline mass võõraid, et meil tekiks küsimus, kas nad siia ikka ära mahuvad või et kas meie identiteet saab sellest kuidagi häiritud. Pigem peame väheneva elanikkonna kontekstis mõtlema sellele, kuidas olla atraktiivsed näiteks välistudengitele, aga ka tööjõule. Selleks, et mujal sündinud inimestest saaks siin Eesti patrioodid, tuleb meil kõigepealt iseendas avatust leida. 

Kellest saab järgmine Eesti president?

Vaat see oleks nüüd küll uudispomm, kui ma praegu, enne jõule, Sakalas kindlas kõneviisis ühe nime välja ütleks.

Aus vastus on, et presidendi leidmisega tuleb kohe uue aasta alguses tegelema hakata ja ma kavatsen sellele ka ise pühenduda. Reformierakond ütleb kindlasti oma sõna sekka, sest meil on riigikogus kõige suurem fraktsioon ja meie osaluseta pole parlamendis võimalik riigipead ära valida.

Konkreetseid nimesid pole me veel ei erakonna sees ega koalitsioonis kaalunud.

Reformierakonna ühe võimaliku soosikuna on räägitud välisminister Marina Kaljurannast. Samas on mulle segaseks jäänud Siim Kallase staatus teie parteis. Kas ka tema nimi võiks veel päevakorral olla?

Pean veel kord ütlema, et me pole juhatuses kandidaatidest rääkinud. Arutasime korra protseduurilisi küsimusi ja siis tõstatus möödaminnes kolm nime: Marina Kaljurand, Siim Kallas ja Urmas Paet. Aga seda episoodi ei saa veel kaugeltki pidada ametlike kandidaatide esitamiseks. Päris kindlasti oleksid nii Siim Kallas kui Marina Kaljurand väärikad kandidaadid eeldusel, et nad ise seda tahavad.

Tõenäosus, et Eesti saab jälle ühe tugeva presidendi, on väga suur. Seda ohtu, et keegi riigipeaks õieti pürgida ei taha, ma praegu küll ei näe. Pigem on tulemas heade inimeste konkurents.

Niisiis on küsimus selles, kui valuliseks osutub kokkulepete sõlmimine. Meenutagem, et kui Toomas Hendrik Ilves 2006. aastal Kadriorgu läkitati, sündis see paljuski tänu sellele, et Reformierakond loobus oma kandidaadi läbisurumisest ha asus Mõõdukate ridadesse kuulunud Ilvese taha.

Kui päris täpselt meenutada, siis oli lausa nii, et Reformierakond pakkus Ilvese esimesena välja ja Mõõdukad ise asusid alles veidi hiljem teda toetama.

Elame, näeme, kas midagi säärast võiks ka seekord oodata. Ainult koalitsiooni häältest presidendi äravalimiseks parlamendis ei piisa. Igal juhul on vaja kokkulepet.

Praeguses ajahetkes pean ma kõige tähtsamaks seda, et erakonnad mõtleks võimalikke kandidaate sõeludes, et tulevane president suudaks Eestit välismaal tugevalt esindada. See, millist initsiatiivi Toomas Hendrik Ilves on välis- ja julgeolekupoliitikas, aga ka näiteks e-riigi promomisel hoidnud, on olnud väga vajalik ja tänuväärne. Eestile teeks head, kui järgmine president oskaks ja tahaks seda joont jätkata.

Tagasi üles