Kontserdid lõid linnarahvale jõulumeeleolu

Jõulukontserdid on muusikakoolile vist kõige olulisemad – neil on eriline tähendus nii mängijatele kui kuulajatele.

Publik tahab osa saada tõelisest jõulutundest ja esinejad peavad olema nii head, et see emotsioon publikuni jõuaks. Võib väita, et Viljandi muusikakool on tänavuse «jõulueksami» edukalt sooritanud. Nii Jaani kui Pauluse kirikus asetleidnud kontserdid pakkusid ilusaid elamusi.

Jaani kirikus esinenud õpilastest tahaksin kiita eriti soliste klaveril (Holger Maaker, Jürnas Arthur Remmelkoor, Kelly Metsamärt, Reti Noorhani, Marleen Ernits), viiulil (Lisette Ant, Maari Ello Onni ja Rute Trochynskyi) ja, üllatus-üllatus, ka orelil (Jane Valge). Paljud vist ei teagi, et sel aastal saab muusikakoolis Tuuliki Jürjo käe all ka pillide kuningaga lähemat tutvust teha. Tublid olid ka «Puhkpilliparaadil» esinenud Ekke Mikelsaar, Herbert Rekor, Gabriel Küttimaa, Hendrik Vahtra, Jaana Kaldmaa ja Johannes Oras.

Solistil keerulisem

Solistina ülesastumine on ansamblimänguga võrreldes mõneti pingelisem. Seal on vastutus suurem, sest igaüks peab iseenda eest väljas olema. Seda rõõmustavam, et see õpilastel korda läks ja rambipalavik ei takistanud paladel ladusalt kõlada. Toredasti esines ka saksofonikvartett (õpetaja Lirike Langeler) ja Hedi-Kai Pai laululapsed. Noorema astme puhkpilliorkestri ees tegi debüüdi muusikakooli vilistlane, praegune kultuuriakadeemia üliõpilane Sander Kahu, kes tõestas, et vaatamata väikeste pillimeeste vähesele õppeajale (orkestrimäng algab juba teises klassis) on oskusliku tööga võimalik lood päris mõnusalt ette kanda. Veel tahaks esile tõsta kandleansamblit (õpetaja Pille Bergmann) – see pill oma õrna koduse kõlaga sobib suurepäraselt jõuluaega.

«Jõulusümfoonia Pauluses» oli suuremate kollektiivide päralt. Olen sageli mõelnud, mis võlujõud peab küll olema koorijuhtidel Maarika Reimandil ja Kadi Ritsingul, et nende kollektiivid nii innustunult laulavad. Minu kaugete koolimälestuste järgi oli koorilaul üks tüütumaid kohustuslikke aineid, aga muusikakooli koorides lauldakse suure õhina ja pühendumisega. Viljandi noorte sümfooniaorkester on dirigent Riivo Jõgi käe all teinud suure arengu detailsema viimistluse poole. Leonard Bernsteini popurrii muusikalist «West Side Story» oli igati hea valik – jõukohane, parajalt tuntud ja kaunis muusika. Agu Tammeoru tuntud laulu «Talveöö» vääristas imeilus seade (Tonio Tamra ja Riivo Jõgi). Puhkpilliorkestri esituses jäi eriti meelde Johannes Brahmsi Ungari tants nr 5 (dirigent Bert Langeler). Sellist populaarset klassikat oleks võinud kavas rohkemgi olla.

Muusika on universaalne

Kava mitmekesistasid lauljad Hedi-Kai Pai juhendamisel ning akordionistide ansambel (juhendaja Mare Kilk). Kui kontserdi lõpulooks, milleks oli sobivalt valitud Leroy Andersoni «Jõulufestival», kogunes lavale noorte sümfooniaorkester, mudilaskoor ja sümfooniaorkestri koor (Tonio Tamra sõnul oli kontserdil kokku esinemas ligi 200 õpilast), mõtlesin endamisi: kui tore, et nii paljudel noortel on võimalus kogeda seda ülevat tunnet, mida pakub ühine muusikategemine suures kollektiivis.

Pärast kontserti palusin muljeid jagada kultuuriakadeemia direktoril Inaki Sandoval Campillol. «Mulle meeldis eriti see, et õpetajad musitseerisid koos õpilastega. Algõpetuse tasemel on see eriti vajalik, sest nii antakse edasi mitte ainult muusikalisi, vaid ka eluväärtusi, pealegi on Viljandi muusikakooli õpetajate töö väga kõrge kvaliteediga.»

Küsisin, kas kontserdil oli midagi erinevat, võrreldes tema kodumaal Hispaanias kuulatavatega.

«Panin silmad kinni ja tundsin end olevat kodus Baskimaal Pamplona linnas jõulude ajal. See oli samasugune emotsionaalne kogemus nagu minu lapsepõlves, isegi mõned laulud olid tuttavad, ainult keel erinev. Muusika on tõepoolest universaalne kunst,» kostis vastus.


Maret Tomson, muusikaõpetaja

Tagasi üles