Repliik: Purustatud elud

Jüri Kukk Foto: Elmo Riig / Sakala

Paljude aastate eest langes üks neiu tantsupeol vägistamise ohvriks. Läbielatu tõttu temast enam päris tervet inimest ei saanudki. Ravilt koju pääsenud, oli ta esialgu küll nagu iga teine tema eakaaslane, aga niisuguseid hetki jäi üha vähemaks. Nüüd seda inimest enam pole: ta otsustas oma purustatud elu ise lõpetada.

Üks poiss oli oma tagasihoidliku loomu tõttu koolis kogu aeg narritamise objekt. Hiljem jätkus sama töökohas. Temagi tee viis kinnisesse raviasutusse. Veel hiljuti elas see keskealiseks saanud mees rohkem küll kodus, nüüd teda aga vaimse seisundi tõttu sinna enam ei lubata.

Need inimesed olid minu head tuttavad. Mõlemad jõudsid Kolgata teele teiste inimeste julmuse pärast.

Nii mõnelegi pakkus lõbu ilkuda tasase noormehe kallal. Enamik neist ei tea aga ilmselt tänase päevani, mis on nende moraalse terrori ohvrist saanud.

Kas oskame aimata, kui paljudele inimestele on viimase, purustava hoobi andnud mõtlematu solvang, pahatahtlik tegu, tühisena tunduv hoolimatus?