VALITSUS ON võtnud ette kodanike taskud rahast üsna tühjaks teha. Hindu, mis kõikvõimalike maksumuudatuste tõttu kerkima hakkavad, ei jõua ilmselt enam keegi kokku lugeda. Ehk kui tsiteerida klassikut, siis enne läheb Issanda päike looja, kui me selle registriga ühele poole saame. Varsti muutub ka lehetegijatel sellest kõigest oma lugejatele teadaandmine tunduvalt keerulisemaks.
Kui plaanid jõustuvad, ootab ajalehetellijaid ees suur hinnatõus. Rahandusministeerium on otsustanud, et uuel aastal hakkab perioodika tellimisel senise viieprotsendilise käibemaksu asemel kehtima üheksaprotsendiline, ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud on oma eelarves maha kriipsutanud maakojukande dotatsiooni.
JUST VIIMATI NIMETATU kadumine paneb suure põntsu lehetellija rahakotile, seejuures kõige hinnatundlikuma ehk maal elava inimese omale.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas tegutsev Eesti Post kehtestab dotatsiooni kadudes ajalehe kättetoimetamisele linnas ja maal erinevad hinnad. Tegelikult on see erinevus kehtinud kogu aeg, aga vahe, mis tänavu on 78 senti iga kättetoimetatud ajalehe või ajakirja kohta, on katnud riik.
Tegemist on regionaalpoliitika valdkonda kuuluva meetmega, mis lubab igal riigis elaval inimesel olla võrdse hinna eest informeeritud, sõltumata sellest, kas ta elab Viljandis või Läti piiri ääres metsatalus.
Kui nüüd niisugune hinnavahe katmine kaob, ei jää kirjastajatel õieti muud võimalust kui kehtestada linna- ja maatellijatele erisugune hind. Et Eesti Post plaanib ka seniseid maakande tariife uuel aastal märgatavalt suurendada, ulatuks hinnavahe viis korda nädalas ilmuva maakonnalehe puhul 20 kroonini kuus. Nii et kui linnas elaval tellijal maksaks ajalehe kuutellimus 80 krooni, siis maatellija peaks välja andma tervelt 100 krooni kuus.
Poliitikud võivad öelda, et las kirjastajad maksavad vahe kinni oma kasumi arvelt. Paraku on suurema osa väikeste lehtede kasum nõnda napp, et sellest lihtsalt ei jätku.
Muidugi annavad kirjastajad endale aru, et hinnavahe kehtestamine toob kaasa maal elavate lehetellijate arvu olulise vähenemise. Aga mida siis teha? Kirjastusfirmad ei pea ju ometi regionaal- või sotsiaalpoliitikaga tegelema. Need on ikka riigi ülesanded.
Las lehetegijad jäävad selle juurde, mida nemad kõige paremini oskavad: kirjutada kohalikus lehes kohalikele inimestele kohalikust elust. Seda ei tee ju keegi teine, ei «Reporteri»-nimeline telemagasin ega ükski muu infokanal.
Loodus tühja kohta ei salli: kui poliitikute otsustuste tagajärjel mõni kohalik leht hingusele läheb, ilmub selle asemele midagi muud. Siis aga on õhus oht, et ajakirjandust hakkavad tegema need, kellele sõltumatute ja tasakaalustatud uudiste ning kommentaaride avaldamine ei ole peaeesmärk, vaid vahend mingi muu sihi saavutamiseks, näiteks oma poliitilise või majandusedu kindlustamiseks.
Maailmas ja Eestiski leidub selliseid näiteid, olgu siis tegemist mõne erakonna veetava linnatelevisiooni, vallavanema tsenseeritava infolehe või suurärimehe suvast ilmuva pildilehega, milles tema ettevõtmiste kohta kriitilise artikli ilmumine on juba eos välistatud.
Sõltumatu ajakirjanduse asendumine kontrollitud meediaga viib kiiresti vaikiva ajastuni ja sealt edasi demokraatia kahanemiseni. Siis aga ei ole enam kellelgi kasu sellest paarist kilomeetrist neljarealisest teest Tallinna läheduses, mida seni maakojukandele kulunud toetusraha eest teha saaks.