/nginx/o/2008/09/18/75496t1had71.jpg)
alitsusliidu tõmblemine uue riigieelarve kokkusaamise nimel on ajalehtede uudistekülgede peateema olnud juba mitu nädalat ja püsib aktuaalne veel mõnda aega. Vaidlus on läinud nii segaseks, et sellest on keeruline aru saada isegi poliitikahuvilistel inimestel, rääkimata keskmisest valijast, kes on harjunud võimukoridorides toimuvat vaid poole silmaga jälgima.
«Sakala» arvates seistakse laias laastus endiselt kahe valiku ees: kas minna ajutise maksude kasvatamise teed või püüda veelgi jõulisemalt kulusid koomale tõmmata. Ükskõik kust otsast ka ei vaataks, esimene variant tundub kohatu ja ohtlik.
Kummaline on näha käibemaksu suurendamise vajalikkusest rääkimas poliitikuid, kes on mitmel valimisel osalenud loosungiga «Maksudega ei mängita!». Kahju, kui esimeste raskuste ilmnedes sellele põhimõttele lihtsalt vilistatakse ning silmagi pilgutamata oma selgrootust demonstreeritakse.
Maksudega jukerdamine on pikas perspektiivis kahjulik kõigile ning jätab muule maailmale Eestist mulje kui väiksest tõmblevast riigist, kes ei tule endaga hästi toime. Sellest oleks eriti kahju, sest seni on just stabiilne ja konservatiivne eelarvepoliitika olnud meie usaldusväärsuse pant. Niigi on juba otsustatud loobuda varem väljakuulutatud üksikisiku tulumaksu sujuvast langetamisest.
Kas tõesti on riik valmis avalikult kuulutama, et ei tea tegelikult ise ka, mida tahab ja kuhu poole liigub? Kus on ohunalüüsid ja pikaajalised strateegiad, mis peaksid arenenud majandust iseloomustama?
On selge, et eelarve peab jääma tasakaalu, kuid selle nimel tehtavad otsused ei tohiks niigi nigelas olukorras majanduskliimat veel rohkem kahjustada ja uusi probleeme tekitada.
Spetsialistid on viidanud asjaolule, et kriisist hoolimata püüab valitsuskabinet praegu kokku panna eelarvet, mille kulude poole suurenemine on järgmiseks aastaks prognoositavast majanduskasvust selgelt üle. Siia ongi koer maetud!