Malevamehed käisid rehe alt sõjamehe säilmeid otsimas

Priit Silla, Jaak Põldma ja Arnold Unt otsisid rehetoa põranda alt kunagise sõjamehe säilmeid. Foto: Ants Kalam

Ühel novembrikuu sombusel varahommikul seadsid Karksi malevkonna Lilli üksikrühma mehed rühmapealiku veebel Jaak Põldma juhtimisel end teele Mustlasse, et avastada minevikku. 

Mehed läksid otsima sõjaveterani ja Vabadusristi kavaleri Juhan Purga säilmeid. Perepärimuse järgi olnud ta end metsavennana ühes sealses talus varjanud ja üle kuuekümne aasta tagasi end sealsamas maha lasknud. Ta olevat maetud rehetoa põranda alla. 

Kolmandik rehetoast

Tänavu pöördus üks kadunukese sugulane Eesti Sõjamuuseumi poole sooviga säilmed üles otsida ja need ümber matta. Muuseumi kaudu paluti ka Karksi mehed appi. 

Kuigi oli olemas sugulase saadetud foto majast ja talu asukoha kaart, ei tahtnud lugu end meestele veel avada. «Seiklesime mitukümmend minutit Mustla äärealal, küsides teed kohalikelt elanikelt, kellest paljud polnud sellisest talust midagi kuulnud,» rääkis Kaitseliidu Sakala maleva Karksi malevkonna teavituspealik Ants Kalam. 

Viimasest kohast juhatati mehed õigele teele. «See inimene elas otsitud majast kaks maja eemal, kuid ega ta ka täpselt teadnud. Võttis PRIA kaardi appi ja siis selgus, et see meie koht on sealt 150 meetrit eemal,» tähendas teavituspealik. 

Peagi seisid Lilli üksikrühma mehed länguvajunud maja teeotsal. Tuli oodata Eesti Sõjamuuseumi koostööpartnerit Arnold Unti, kes pidi tulema väljakaevamisi juhendama. 

«Seal hoones praegu keegi ei ela ja seda on müüdud käest kätte,» rääkis Kalam ja lisas, et maja praegused omanikud elavad Tallinnas ja olid võtmed Undile andnud. Mõne aja pärast oligi too kohal ja avas vana talumaja ukse.

Lilli üksikrühma meestega kaasas olnud teavituspealik meenutas, et rehealune oli täis igasugust koli, mis tuli ringi tõsta, et vabastada otsinguteks põrandapinda. Undil olid kaasas tööd hõlbustavad riistad. 

«Töö põhimõte oli lihtne: iga natukese maa tagant võeti kuni meetri sügavune pinnaseproov, et veenduda, kas sinna on kedagi maetud või mitte,» rääkis Kalam.

Pärast mitmetunnist tööd ja kümnete proovide võtmist oli kolmandik rehealusest läbi otsitud, kuid leitud polnud midagi. «Sellesse rehetoa ossa polnud kedagi maetud, vähemalt sellele järeldusele viisid meid pinnaseproovid,» lausus Kalam. 

Lühike sügispäev oli muutnud rehealuse hämaraks ning võeti vastu otsus selleks korraks otsingud lõpetada ja jätkata kevadel. «Kevadel sellepärast, et siis on päevad pikemad ja valgust rohkem. Seal voolu ei ole ja kiiresti läheb pimedaks. Kui on pilves ilm, saab kõige rohkem paar tundi tööd teha,» põhjendas Kalam.

Meenutus sõjameheteest

Talu, kuhu sõjamehe säilmed perepärimuse järgi on maetud, Ants Kalami sõnul praegu avalikult välja öelda ei taheta. «Mine tea, äkki keegi läheb sinna ise midagi otsima,» ütles ta. 

1896. aastal ilmale tulnud Juhan Purga õppis Tarvastu valla- ja kihelkonnakoolis. Tema sõjamehetee sai alguse Pihkva lipnikekoolist. Ta võttis osa Esimesest maailmasõjast, võideldes Saksa vägede vastu Riia rindel. 1920. aastal anti talle alamkapteni auaste ning mõne aasta jooksul pälvis ta ka kapteni ja majori auastme. 

«Tema teenistusleht on muljetavaldavalt pikk, ta on teeninud jaoülemast kuni kompanii- ja pataljoniülemani,» tähendas Kalam. 

Nõukogude võimu esindajad arreteerisid Purga 1940. aastal, kuid vabastasid ta peagi süütõendite puudumise tõttu. Pärast sõjaväeteenistusest vabastamist detsembris 1940 elas ta Tarvastu vallas oma sünnikodus Lohu talus ja varjas end lühikest aega metsas. Saksa ajal korraldas ta vallas korrakaitset ja augustis 1941 teenis piirikaitserügemendis pataljoniülemana, võttes osa lahingutest Punaarmee vastu Narva rindel. 1944. aastal anti Purgale kolonelleitnandi auaste. 

Sõja lõppedes hakkas ta metsavennaks ning elas Pärnumaal ja Tarvastu ümbruses. Seni kinnitamata andmetel seal ta end 1950. aastate algul maha lasigi.