/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2015/12/07/4776497t1h8910.jpg)
Aastaid tagasi meile täiesti tundmatu termin «vihakuritegu» on eesti keelde imbunud võõrkeelsete euroametnike algatusel ning Eesti õigekeelsussõnaraamat seda seni ei tunnista.
Kui räägitakse vihakuriteost, siis milline on rõõmukuritegu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Eesti riik tulevikus kedagi vihakuriteos süüdi mõistab ja selle eest karistab, on lahtine. Justiitsministeeriumi avalike suhete talituse juhataja Riina Solman ütles, et ministeerium lahendab praegu vormi ja sisu küsimust.
«Justiitsminister Urmas Reinsalu on tellinud Tartu ülikooli kriminaalõiguse professorilt Jaan Sootakilt analüüsi vaenu õhutamise karistusõiguslike aspektide kohta küsimuses, kas olemasolev karistusseadustik vastab sellele või mitte,» lausus ta. «Püüame leida mõistlikku ja tasakaalukat lahendust, mis sobiks Eesti õigusruumi.»
Terminite tulemine
Tõepoolest, kui peaks eksisteerima vihakuritegu, tekib küsimus, milline oleks selle vastand ehk rõõmukuritegu. Samuti käibesse tulnud vihakõne võib näida rõõmsate kõnede kõrval isegi mõistetav, aga milline on ministeeriumi seisukoht?
Justiitsministeeriumi andmeil hakkas «vihakuriteo» termin Eestis tasapisi levima 2010. aasta kevadel, kui ilmus Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastase komitee raport.
Nagu ütles ministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet, soovitas komitee toona Eesti valitsusel tegelda kohtus rohkem vihakuritegudega, tagamaks, et nendes süüdi mõistetud inimesed saaksid karistuse, mis on vastavuses nende kuriteo raskusastmega.
Vihakuriteo (inglise keeles hate crime) mõiste on aga sõnastanud Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon OSCE.
«Vihakuritegu on iga tavaline kuritegu või laiemalt süütegu, mis on toime pandud vaenumotiivil: seoses süüdlase hoiakuga kannatanu suhtes tema rassilise, rahvusliku, usulise või muu rühmakuuluvuse tõttu,» selgitas Kalmet. «Seega on «vihakuritegu» konkreetne termin, mida justiitsministeerium on kasutanud samas tähenduses kui OSCE.»
Mis puutub terminisse «vihakõne», siis selle ajalugu ulatub justiitsministeeriumi andmeil veel varasemasse aega. Kalmeti sõnul soovitas Euroopa Nõukogu ministrite komitee juba 1997. aastal hakata liikmesriikidel vihakõnega võitlema.
«Et eesti keeles mõjub «vihakõne» kohati eksitava toortõlkena, on justiitsministeerium seda terminit püüdnud vältida,» lausus ta. «Eelistame terminit «vaenu õhutamine» või laiemas tähenduses «vaenuavaldus».»
Kalmet rõhutas, et eesti keele sõnavara ei ammendu õigekeelsussõnaraamatus leiduvaga ja tegelikus, sealhulgas õiguskeeles kasutatakse palju sõnu ja termineid, mida nimetatud teatmikus ei leidu. Nagu ta viitas, on eesti kirjakeelt kirjeldava, mitte kehtestava õigekeelsussõnaraamatu saatesõnas muu hulgas märgitud, et oskuskeel on kirjakeele osa, kuid erialati võib kehtida tavasid, mis sõnaraamatus ei kajastu.
«Õiguskeele standardi seadmisega tegeleb justiitsministeerium kooskõlas oma põhimäärusega,» lisas Kalmet. «Ministeeriumis töötavad õiguskeele eriala spetsialistid, kelle ülesanne on muu hulgas tagada õiguskeele terminoloogiline ühtsus ning aidata mugandada eesti keelde uusi termineid, mida selles ei ole.»
Arutluskäigu kohta, et kui on vihakuritegu, siis peaks eksisteerima ka rõõmukuritegu, vastas Kalmet, et sel terminil on kujunenud oma kindel ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud sisu.
«See muidugi ei välista igaühe võimalust tegelda keelemängudega,» lisas ta.
Kalmet ütles, et kuigi õigekeelsussõnaraamat niisuguseid termineid veel ei tunne, ei tee see olematuks meie ümber olevaid vaenuavaldusi. «Euroopalikus õigusriigis, mille poole justiitsministeeriumi arvates Eesti püüdleb, ei saa sallida, et kedagi rünnatakse tema rassi, rahvuse, usu, puude, soo või muude tunnuste alusel. Samuti ei saa sallida üleskutseid isikuid või nende rühmi sellisel alusel vaenata või rünnata.»
Selle üle, mis alusel saab kellegi vaenamist või ründamist sallida, ta enam ei arutlenud.
Keelespetsialisti arvamus
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik ütles, et tema silmis asetub küsimus mujale.
«Teise keele sõnade oskamatu kopeerimise asemel tuleb õppida lähtuma mõistest ja leida keelelised vahendid, mis seda mõistet meile kõige paremini edasi annaksid,» lausus ta.
Raadik märkis, et «vihakuritegu» ja «vihakõne» on omavahel seotud ning need on ebaõnnestunud tõlkelaenud inglise keelest. Tema sõnul oleksid täpsemad tõlkevasted pigem «vaenukuritegu» ja «vaenukõne».
«Kui lähtume mõistest ja vaatame, kuidas on eri allikates vihakõnet defineeritud, näeme, et vihakõne määratlus – sõnavõtt, mis halvustab mõnd inimrühma või selle liiget – langeb kokku vaenuõhutuse määratlusega, nagu see on esitatud karistusseadustiku paragrahvis 151,» lausus Raadik.
Ta nentis, et seega on vihakõne asemel mõistlik rääkida vaenu õhutamisest või vaenuõhutusest ning vihakuritegu on sisuliselt vihkamisest või sallimatusest tulenev kuritegu.
«Üks õigekeelsussõnaraamatu eesmärke on keelekasutajat harida, seetõttu loodan, et järgmises trükis tulevad soovitused, mis sõnu võiks «vihakõne» ja «vihakuriteo» asemel kasutada,» lisas Raadik.