Nad tulid kodulinna tagasi

Foto: Marko Saarm / Sakala

Statistika on karm. Viljandi elanikkond on viimase 20 aasta jooksul paarikümne protsendi jagu kokku kuivanud. Kui vaadata üldpilti, on väljavool provintsist suurematesse Eesti linnadesse ja välisriikidesse olnud halastamatult ühesuunaline. Minejad on enamasti noored, aga ka küpsed pered, sest kodupaigas pakutav töö ja palk ei lase oma eluga rahul olla. Seepärast on siinsed poliitikud, ettevõtjad ja ajakirjanikud pidanud küsima: mida teha, et piirkond lõplikult elujõudu ei kaotaks?

Lahendusi on pakutud nii- ja naasuguseid, kuid suurt pööret rahvastiku liikumises pole saavutatud. Tagasi tullakse harva.

Ometi ei tähenda see, et negatiivne üldstatistika ei sisaldaks teistpidiseid näiteid. Tegelikult töötab Viljandi ettevõtetes iga päev sadu inimesi, kes veel hiljuti olid ametis kodulinnast kaugel. Meie seas on naasnuid, kes kinnitavad, et Viljandi on igati elamisväärne koht, kui vaid söandad end niimoodi häälestada ega arva, et mujal kõrguvad pudrumäed ja voolavad piimajõed. Sakala palus neist viiel jutustada oma loo.