Isata poleks meid kedagi

, Eesti Vabariigi presidendi abikaasa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelin Ilves
Evelin Ilves Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

ILMA ISATA poleks kedagi meist siin olemas. See inimlik tõdemus tõstab isa emaga võrdväärsele kohale: on nad ju mõlemad elu andjad.

Kuid ühtlasi jagab see võrdselt ema ja isa vastutuse laste ja pere käekäigu eest. Sellest omakorda tuleneb meie — nii igaühe kui ühiskonna — kohustus märgata ja toetada ka isasid.

Võiksime tundide kaupa rääkida, et eesti mehed vajavad rohkem tervislikku toitu, enam liikumist ja vähem alkoholi, aga me teame seda niigi. Nõnda mõtlesingi pöörduda seekord hoopis laste poole.

Kui kasutada majanduslikku-suhtekorralduslikku terminoloogiat, on ju isaduse sihtgrupp eelkõige nemad. Järelikult teavad just lapsed kõige paremini, missugused omadused isal on ja milliseid käitusmismustreid harrastab maailma parim isa. Toon näiteks kimbu meie pere kooli esimeste klasside poiste ja tüdrukute mõtteid.

Niisiis: ideaalse isa retsept.

HOMMIKUL kõige parem isa ärkab, aga vahel ka põõnab ning teinekord isegi kauem kui laps. Vahel ta ei suudagi tõusta. Mõnikord ta norskab väga kõvasti. Siis tuleb ta last kalliga äratama, teeb mõnikord putru, sööb ja loeb lehte. Ideaalne isa räägib hommikuti emaga ning võimleb.

TÖÖL ON ideaalne isa arvutis, ei valeta, juhib autot, koori, traktorit, riiki. Tööl on ta ka väsinud ja õnnelik. Laps on õnnelik, kui ta üldse tööle ei lähe.

IGAL ÕHTUL on kõige parem isa kodus, teeb ikka tööd, sööb, mängib lapsega malet, on põhimõtteliselt arvutis, arvutis ja arvutis. Vahel paneb lapse magama. Või jääb ise teleka ette magama.

KÕIGE PAREM ISA armastab kõige rohkem oma naist, magada ja süüa. Ka kitarri mängida ja... rahu saada. Siis armastab ta oma peret, kassi ja emmet, tegelikult meid kõiki. Nii mõnigi suurepärane isa armastab üle kõige küüsi närida ja kingitusi saada. Talle meeldib ka kodus olla, lahe olla ja lihtsalt olla.

HEA TUJUGA isa mängib, magab, kallistab lapsi, käib ringi, teeb pannkooke, läheb kavalaks, muutub rõõmsaks, naerab, naerab, naerab… Ja hakkab naerust nutma. Üldiselt: hea tujuga on isa õnnelik.

Hea isa retsept sai pikk ja põhjalik. Tegelikult ei oota lapsed midagi keerulist. Lubatud on päris palju tööd teha, aga kui tööd ei ole, ei muutu isa poja või tütre silmis kehvemaks, vaid vahel isegi paremaks. Nõrkushetked on kõigil ja laps saab sellest aru.

Lubatud on isegi laiselda ja norsata. Isa tohib olla väsinud. Ta tohib nutta. Tohib naerda — lausa pisarateni. Ainuke, mida lapsed kindlasti ootavad, on see, et isa tuleks koju ja kallistaks. Kas või hilja, aga ikkagi.

MA LOODAN, et ükskord hakkab vähemaks jääma neid lapsi, kes pikisilmi ootavad, et isadepäev läbi saaks, sest oma isa nad ei mäleta. Tänan südamest neid suure hingega isasid ja vanaisasid, kes on vanemad kaotanud või hüljatud laste kasvatamise oma õlgadele võtnud.

Ent ikkagi: isa, kes on läinud, võib alati tagasi tulla. Isa, kes on pahandust teinud, võib andeks paluda.

Kes tunneb, et tahab aega tagasi pöörata ja heaks isaks hakata, lugegu tähelepanelikult ideaalse isa retsepti. See pole üldse raske! Ka meie, suureks kasvanud lapsed, jääme oma vanematele alati lasteks. Meie kohus on pakkuda oma isale tuge ja mõistmist, vajaduse korral andestustki.

Kõik isad elavad edasi lastes. See on suur privileeg, aga ka kohustus ja vastastikune vastutus — maailma kõige suurem rõõm ning lihtsalt elu ime!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles