Ehitis elab senikaua, kuni teda vajatakse

Tõnu Nooritsa ja Uku Põllumaa fotonäitusel «SEE ehk Surnud ehitised Eestis.ee» näeb üldplaane kõrvuti detailidega. Foto: Elmo Riig / Sakala

Uku Põllumaa ja Tõnu Nooritsa fotonäitus «SEE ehk Surnud ehitised Eestis.ee» toob Kondase keskuses vaataja ette selle, mis on päevast päeva meie silme all, kuid mida me ometi ei märka.

Mehed on käinud mööda Eestimaad ning pildistanud eri funktsioonidega ehitisi, mis seisavad tühjalt või kasutamata. Justkui surnud, ootavad need, kuni ussid oma töö teevad.

Kui Noorits on võtnud profikaameraga üldplaane, siis Põllumaa on jäädvustanud mobiiltelefoni abil samade objektide detaile, mida pealiskaudselt vaadates ei pruugi märgata. Nõnda ongi igast objektist väljas kaks pilti: esimene nagu portree ja teine pilguheit hingesoppi.

Algul on idee

Tõtt-öelda pole väljapandus midagi üle mõistuse käivalt keerulist: selliste ülesvõtetega saaks hakkama iga vähegi hakkaja fotograafiahuviline, kel on kunstnikusilma. Aga nagu nii sageli kunstis, teeb asja väärtuslikuks ennekõike idee.

Mõelgem kas või Signe Kivi ja Eve Kase mõne aasta tagusele bussijaamade pildistamise projektile. Ehkki samasuguseid pilte võiks teha iga fotosõber, on nimetatute väärtus ja tähendus algideest johtuvalt hoopis teine.

Mõte pildistada kaduvaid ehitisi kahte moodi on niisiis omal kohal, ent idee tagant tahaks leida ka kandvat mõtet. Siin on seegi raudselt olemas ja pealegi parimal kujul: vaatajale jäetakse võimalus leida oma seosed ja põhjused.

Keegi ei ela igavesti

Ehitisi võib vaadata nagu inimesi, kes sünnivad ja elavad mõne aja, kuni — varem või hiljem — nende aeg saab otsa. Kui inimeste puhul tundub loomulik, et keegi ei ela igavesti, siis ehitiste puhul on seisukohad veidi teistsugused.

Et meie ümber leidub hooneid, mis on vastu pidanud aastasadu, võib jääda mulje, et neid hüljata ja hukule määrata on ebaõiglane. Nad oleksid otsekui loodud kestma — kas just igavesti, aga igal juhul meist kaugelt kauem.

Tõde on kummatigi see, et paljud hooned on juba algselt rajatud ajutisena, ehkki mõne puhul ei taha ehitajad ja kasutajad seda endale tunnistada. Et suur osa tänapäevaseid ehitisi luuakse inimeste reaalajas eksisteerivate vajaduste rahuldamiseks, oleksid need nagu kokku liidetud nendesamade inimesega.

Kaob vajadus, kaovad ka ehitised. Ainult et kui meie kultuur ei luba jätta surnud liigikaaslast maa peale vedelema, siis hoonete puhul sellist piirangut pole, liiatigi kui need asuvad kusagil «nurga taga».

Lihtsa elu kroonika

Nooritsa-Põllumaa valikus olevad ehitised suuremalt jaolt sellised ongi: pärit enamasti Eesti ääremaadelt ning seega justkui suvalised küla- või agulielanikud, kellest muu maailm midagi ei tea.

Selles valikus ei ole üleriigilisi staare ehk riiklikke muinsusi, mille igavikku minek paneks üldsuse ohkama või kurvalt pead vangutama.

Portreteeritutest on mälestusi vaid inimestel, kes on nendega otseselt kokku puutunud. Mahajäetud kolhoosibensiinijaam, suletud väikepood, unustatud meierei... Lähevad viimased nendega eluajal kokkupuutunud inimesed, kaob nende väärtuski.

Kuid nagu on erinevad kõik inimesed — elagu nad suurlinnas või maakolkas — ja igaühel on ühiskonna silmis isesugune tähendus, väärtustatakse erinevalt ka surnud hooneid. Tööka velskri või õpetaja surm kurvastab kogukonda kindlasti rohkem kui kraavikaevajast napsumehe lahkumine.

Kui vaadelda kõrvuti piltidel lagunevat nikerdustega raudteejaamahoonet ja koledat nõukogudeaegset betoonist tanklajunni, ei teki kahtlustki, kummast rohkem kahju on, ehkki oma funktsioon ja lugu oli mõlemal.

Huvitav oleks teada, kui paljusid objekte mehed tegelikult pildistasid, kui kaua see aega võttis ja mille järgi valik tehti. Materjali pakub see teema ju tohutult. Küllap on just sellepärast valitud näituse raamistikuks nädalapäevad, nii et iga päeva kohta tuleb kaks ehitist. Kuhu tulnuks muidu piir tõmmata?

Kujutan ette, kuidas mõlemad arhitektidest piltnikud käisid veel pärast plaanipärase võtteperioodi lõppu kaua ringi, pildistades mõttes mahajäetud hooneid. Kui oled juba harjunud märkama, siis on raske lõpetada.

Ehkki autorid on leidnud ehitistele omanäolised ja kunstipärased rakursid, pole see kindlasti kunst kunsti pärast. Samuti ei heida Noorits ja Põllumaa meile oma töödega ette, et algse funktsiooni minetanud ehitised kaovad igavikku. Nad lihtsalt konstateerivad fakti, looduse ringkäiku.

Märka kaduvat!

Tulevastele põlvedele mõeldes tundub ütlemata tore, et keegi pöörab tähelepanu ka hoonetele, mis enamiku huvi pälvimata muidu unustusehõlma vajuksid. On ju küll huvitav lugeda tuntud inimeste elulugu, aga kui nende kõrvale poleks panna tavaliste eestlaste meenutusi, jääks pilt ühekülgseks.

Mõistagi ei täida kaks fotograafi oma näitusega nimetatud ajaloolist tühimikku, kuid ometi võiks nende töö anda paljudele teistele eesti hobipildistajatele impulsi jäädvustada surnud ja surevaid ehitisi. Ilusaid ja elusaid hooneid pildistatakse ju niigi.

Tulemuse vastu võiksid huvi tunda kodukoha muuseumid. Tänapäevasel internetiajastul pole mõeldamatu, et mõni fotodega tegelev võrguportaal kuulutab välja «surnud ehitiste» piltide kogumise kampaania. Kui saatjad lisaksid pildile ka hoone kunagise funktsiooni, oletatava valmi­mis­aasta ja asupaiga, saaks kõneka pildipanga.

Sellegi näituse puhul tuleb nentida üht fotokunsti tõde: mida suurem, seda parem. Kui vaataksime neid ehitisi 10 x 15 sentimeetri suurustelt fotodelt, ei tekiks mingit efekti ja pildipakk lapataks läbi sama ajaga, mis näitusel praegu pühendatakse ühele fotole.

NÄITUS

Fotonäitus «SEE ehk Surnud ehitised Eestis.ee»

• Autorid Tõnu Noorits ja Uku Põllumaa
• Avatud Kondase keskuses 28. novembrini
Allikas: «Sakala»