Valitsus surub haldusreformi asjus valdadel sõrmed sahtli vahele

FOTO: .

Valitsuse otsus viia omavalitsuste elanike arvul põhinev haldusreform väe ja võimuga ellu juba eelseisva 23 kuu jooksul, on pannud paljud vallajuhid taas riigi poole rusikat vibutama.

Kui varem kaaluti riigihalduse ministri Arto Aasa ettepanekul võimalust lõpetada reform 2018. aastal, siis eelmisel nädalal võttis valitsus märksa radikaalsema tooni. Nüüd tahetakse kõik muudatused – nii vabatahtlikud kui ülaltpoolt pealesunnitud – jõustada 2017. aasta oktoobris korraldatavate kohalike valimistega.

Arto Aas

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Teisisõnu peavad kõik alla 5000 elanikuga vallad ja linnad asuma lähikuudel oma parema äranägemise järgi naabritega läbirääkimistesse ning vormistama esimesel võimalusel liitumislepingu, mille alusel tekiks uus omavalitsus, kus on rohkem kui 5000 elanikku. Neid, kes sellest keelduvad või dokumendi ettevalmistamisega ületuleva aasta 1. jaanuariks ühele poole ei jõua, ootab ees sundliitmine.

Eestis on praegu 213 omavalitsust. Neist napilt 30-s elab enam kui 5000 inimest. Samas on minister Arto Aasa hinnangul just see miinimum, mille puhul jaksab omavalitsus inimestele pakkuda küllaldaselt kvaliteetseid avalikke teenuseid, koostada investeeringuid võimaldavat eelarvet ning võtta tööle asjatundlikke spetsialiste.

Reformi kava näeb põhjendatud juhtudel ette ka erandeid, kuid neid ei kavatseta rakendada automaatselt. Igal üksikul juhul tuleb erandi vajadust valitsusele põhjendada ja selgitada, kuidas ühinemata jättes on võimalik tagada kohalike teenuste kvaliteet ja mitmekesisus.

Pole tolku

Nii nagu korduvalt varemgi, avaldas Läti piiri ääres paikneva 2200 elanikuga Abja valla vanem Peeter Rahnel arvamust, et valitsus on läinud lahmimise teed ning jätab omavalitsuste tegelikud mured lahendamata. Tema sõnul ei ole mõtet haldusreformi teha, kui ei arutata läbi omavalitsuste ja riigi vastutuse piire ega leita võimalust valdade paremaks finantseerimiseks. «Praegu üritatakse taas kord lihtlabasel kombel piire ümber joonistada, ilma et süvenetaks sisusse. Keegi kuskil saab varsti pidulikult öelda «Tehtud!» ja ongi kogu lugu – muud tolku sellest pole,» arvustas Rahnel.

Abja vallajuhi hinnangul on väide, et väikeste valdade liitmise järel muutuvad piirkonnad arenguvõimelisemaks, pesueht muinasjutt, millel pole reaalsusega mingit pistmist.

«Meile räägitakse, et kui me ühineme, siis saame jõudu juurde ja võime hakata tegema suuri asju. Huvitav, milliseid suuri asju me siin nii väga tegema peaks, kui samal ajal saab avalik sektor ühtelugu sarjata selle eest, et matab liiga palju raha betooni alla? Kohalikule elule oluliste avalike asutuste ja rajatiste ülalpidamisega saame praegugi üpris hästi hakkama. Tarvis oleks elujõulisemat ettevõtlust, aga ma ei kujuta ette, mismoodi kahe väikese valla liitmine hakkaks uusi kõrgepalgalisi töökohti tekitama,» arutles Rahnel.

Küsimusele, kuidas Abja vald kavatseb valitsuse reformiplaanile reageerida, vastas ta otsekoheselt, et tõenäoliselt ei võeta selle osas mitte midagi ette. Tema sõnul pole ka vabatahtliku liitumisega kaasnev riiklik toetus meelemuutuseks piisav motiiv, sest suurem osa sellest summast kuluks tema hinnangul reformiga kaasnevate struktuurimuudatuste elluviimiseks. «No tõesti, sellest poleks mingit arenguhüpet loota,» jäi ta endale kindlaks.

Viljandimaa põhjaserva jäävas väikeses, napilt 1100 elanikuga Kõo vallas suhtutakse terendavasse reformi enam-vähem samamoodi kui Abja kandis. Ka seal leitakse, et omavalitsuste sunniviisilise liitmise vältimatust pole riigiisad suutnud seni piisavalt hästi selgitada.

Kõo vallavanem Tarmo Riisk juhtis tähelepanu sellele, et tagasihoidlik inimeste hulk ei näita iseenesest suurt midagi. Nii saab Kõo vald avalike teenuste osutamisega, näiteks lasteia ja kooli pidamisega hästi hakkama, sest selle territooriumil tegutseb mitu edukat põllumajandusettevõtet. Seega vajadust reformi järele ei tunta.

Samas näikse Kõo rahvas olevat siiski riigi diktaadiga leppinud. Just täna istutakse konsultatsioonideks laua taha teisel pool maakonna piiri asuvate Põltsamaa valla ja linna esindajatega. Samuti kombitakse ühinemisvõimalusi teises suunas paiknevate Võhma linna ja Imavere vallaga.

«Teate, ära hakkab juba tüütama see mäng,» nentis Riisk. «Oleme kakskümmend aastat neid jutte kuulnud ja selle aja jooksul on olnud õhus väga mitmeid võimalusi. Korra olime juba üpris lähedal Pilistvere kihelkonnal põhineva suurvalla tegemisele, aga lõpuks keeras riik ise selle untsu ning Kabala vald läks ära Türi valla alla. Seega polegi meile enam väga häid valikuid jäänud ja volikogul saab otsuse langetamine väga raske olema. Aga mis sa ära teed: ega partei ja valitsuse vastu saa.»

Liitumise korral oleks kõige loogilisem, et Kõo vald heidaks ühte Põltsamaaga, sest see linn on sealse kandi rahvale esmane tõmbekeskus. See aga tähendaks ka maakonna piiri nihutamist. Ajaloolise õigluse seisukohalt peaks tekkiv liitomavalitsus hakkama kuuluma Viljandimaa koosseisu, sest nii oli see enne Teist maailmasõda. Kust maakonna piir tegelikult jooksma hakkaks, on esialgu siiski lahti vaidlemata.

Härjal sarvist

Alar Karu

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kui väikevaldade tegevjuhid rääkisid haldusreformist tusaselt, siis mõnevõrra suurema Tarvastu valla vanem ja omavalitsuste liidu esimees Alar Karu avaldas valitsuse viimatistele selgesõnalistele otsustele pigem poolehoidu. Konkreetne lähenemine sunnib tema hinnangul kohalikke poliitikuid ja ametnikke lõpuks härjal sarvist haarama ning asises stiilis ümberkorralduste üle läbi rääkima.

Ka omavalitsuste liit kavatseb järgmise aasta pühendada just haldusreformi ettevalmistamisele. «Tahame omavalitsuste juhid kokku võtta ja sirgeks vaielda, milline haldusjaotus oleks meie maakonnale edaspidi parim. Alustame laiemast ja arutame kõigepealt, kas tervest maakonnast ühe valla tegemine võiks reaalne olla. Sealt liigume tasapisi allapoole,» lausus Karu.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles