Austria naine püüab fototüki abil oma Eesti perekonnani jõuda

Perekonnareliikviaks olnud tilluke foto ja Viljandist imekombel üles leitud originaal. Kes olid need inimesed, milline saatus neil oli ja kas keegi veel mäletab neid? Foto: ERAKOGU, VILJANDI MUUSEUMI FOTOKOGU

Ühe Teise maailmasõja keerises lahutatud perekonna traagiline lugu jõudis sammukese võrra selguse poole, kui Viljandi muuseumil õnnestus üles leida enam kui poole sajandi taguse talismanina alles hoitud pisikese fototüki täies mõõtmes originaal.

See oli sõna tõsises mõttes nõela otsimine heinakuhjast, pealegi polnud üldse kindel, kas kuhjas seda nõela on kunagi olnud.

Pilt ainsaks dokumendiks

Lugu jõudis Viljandisse Austriast. Tillukese pildi asjus võttis ühendust Tallinnas asuv suursaatkond. Pildil oli kaks last ja see oli osa suuremast fotost. Rebend oli säilinud viimasest ilmasõjast ning ainus niit oli peaaegu loetamatu tempel foto tagaküljel «Viljandi, Jakobsonit» . 

«Suurem laps kandnud seda fotot kui passi endaga kaasas,» rääkis Austria suursaatkonna kultuurisekretär Anne Laur. «Tagaplaanil on ilmselt olnud ka täiskavanud.» 

Laur rääkis, et saatkonnaga ühendust võtnud austerlanna otsib oma perekonna jälgi. Tüdruk fotol on tema vanaema. Teadaolevad andmed on napid ja nukrad. 1944. aastal põgenesid sõja eest kaks last, poiss ja tüdruk koos ema ja vanaemaga. 

«Ühes Poola jaamas väljusid ema ja tütar rongist, et otsida tualettruumi, ülejäänud perekond ehk siis vanem vend ja vanaema jäid rongi,» jutustas Laur. «Emale ja tütrele sõitis otsa teine rong. Ema hukkus, tollal kolmeaastane laps kaotas õnnetuses jala.»

Tüdrukuke oskas öelda ainult niipalju, et tema nimi on Sophie ning perekonnanimeks kirjutati Bodkobonik, kuid see ei pruugi olla tema tõeline nimi. Laps kasvas üles Austria lastekodudes ning nüüd on tema lapselaps see, kes otsib oma perekonna juuri. Suursaatkond pöörduski Viljandisse lootuses leida nende nappide mälestuskildude põhjal mingeidki niidiotsi.

Venitada ei tasu

Lootust ei tasu aga kunagi kaotada ning vahel sünnib esmapilgul uskumatuid asju. Viljandi muuseumi fotokogu kuraator Tiina Parre leidiski muuseumi fotokogu umbes 25 000 pildi seast napi katke põhjal originaalülesvõtte, millel koos lastega on nende perekond. Parre enda hinnangul oli tõenäosus selleks kaduvväike.

«Pealegi olid need andmeteta fotod, mis olid jõudnud muuseumisse pooljuhuslikult paarikümne aasta eest fotograaf Eduard Rangi fotode kastis,» rääkis Parre. «See on väga huvitav lugu. Ausalt öeldes oli meile ka uskumatu, et selle foto tõepoolest üles leidsime.» 

Genealoog Tiina Tafenau kinnitas, et ainult ammuse pildi põhjal ja väga nappide andmetega on vahel tõepoolest inimesi tuvastatud. 

«Kord leidsime lõpuks ühe 1923. aastal sündinud inimese üles samuti Viljandi muuseumis oleva foto põhjal, teada oli ainult see, et tema eesnimi on Mai. Seega lootust ei tasu kaotada, selliseid asju juhtub,» rääkis Tafenau. «Sellel ajal sündinud inimesed on veel elus, aga uurimisega ei tasu venitada, tuleb kohe tegutseda.»

14. novembril, mil Sakala avaldas foto koos palvega kõigil, kes pildil olevat peret tunnevad, endast teada anda, võttis esimene inimene kohe Austria saatkonnaga ka ühendust.

«Üks Viljandi inimene tundis fotolt ära oma vanaisa ja tema esimese naise, kes oli koos oma kahe tütrega Eestist lahkunud,» rääkis Austria suursaatkonna kultuurisekretär Anne Laur. «Vanaisa jäi Eestisse, ta elas Viljandis ja suri aastal 1975. Eestist lahkunud naist ei ole enam kümmekond aastat elavate kirjas, aga mõlemad tütred on elus. Nii et see ei olnud siiski austerlanna otsitav perekond.»

Lootus jääb

Päris umbe otsingud siiski jooksnud ei ole.

«Meile helistas ka üks vanaproua, kes ütles, et pildil on tema onu. Helistaja on fotol kujutatud vanema tüdrukuga kirjavahetuses,» jutustas Laur. «Selgus, et sõja eest Saksa põgenikelaagri kaudu põgenedes oli ta 1945.–1947. aastani Austrias ning mäletab ka ühe jalaga tüdrukut.»

Anne Laur nentis, et lugu on igal juhul hargnema hakanud, kuigi fotol on hoopis teine pere. «Viljandi inimesed pidid omal ajal ilmselt rongis kokku saama, see võimalus on täiesti olemas,» oletas ta. «Meiega ühendust võtnud inimene on muidugi väga õnnetu, et fotol ei olnudki tema perekond. Ta tahab kokku korjata kõik mälestuskillud, mis pildiperekonna liikmetel on Austrias viibimise ajast. Hiljem lahkusid nad Ameerikasse.»

Igal juhul loodetakse Viljandimaa arhiivi sünniregistrist väja uurida, kas siin on sel ajal sündinud keegi Sophie või Sofia, ning pole kaotatud lootust ühe Teise maailmasõja keerises lahutatud perekonna traagilist lugu lahendada.

Genealoog Tiina Tafenau kinnitas, et alla ei tasu anda ning otsinguid maksab jätkata.

«Sajaprotsendilist garantiid muidugi ei ole, kuid võimalikke niidiotsi, mida mööda edasi minna, on,» lausus Tafenau.