Peep Aru. Pelmeenist sai krokodill

Foto: Kristi Kivestu

«Olge head, saatke mind nii nagu enne.» – «Mismoodi?» – «Noh, niimoodi nagu varem.» – «Kuidas varem?» – «Noh, mina enne ei lähe, kui te mind saadate. Seni on mind kogu aeg saadetud käe alt kinni hoides. Olge head, saatke ka nüüd politseijaoskonda samamoodi. Enne ma ei lähe.» – «Kas nii?» – «No vot, teine asi! Aitäh, poisid.»

Võib üpris kindel olla, et Viljandi linnavolikogu esimees Peep Aru ei meenuta seda 2005. aasta 12. aprilli koidikul ühe Tallinna politseijaoskonna ukse ees korrakaitsjatega peetud dialoogi muigel näoga. Küllap on ta sisimas kümneid, ehk isegi sadu kordi maapõhja kirunud hetke, kui tal riigikogulasest kolleegi Toomas Teiniga Võitleva Sõna lokaalis pidu üle käte läks.

Sellele, kuidas nokastanud tandem tol ööl vormikandjatega jageles ning hommikul raske pea ja südamega parlamendiliikme töötõendist loobuma pidi, sai telekanalite ja ajalehtede vahendusel kaasa elada kogu Eesti. Oli vast tögamist! Mitu nädalat kohe. Ning eks kipu irvhambad veel kümme aastat hiljemgi Aru ja Teini suust arestimaja kongivõrede vahelt skandeeritud nõuet «Ant-ro-po-vit! Ant-ro-po-vit!» vaimutsemiseks kasutama. Midagi pole parata: kui elu on sind kord anekdoodi sisse pistnud, siis sealt sa enam naljalt välja ei pääse.