Juhtkiri: Isadepäeva eel

Sageli kui juttu tuleb isadusest, võib kuulda üldistavaid sõnavõtte sellest, et eesti mehed ei taha järglaste eest hoolitseda, nende kasvatamise eest vastutust võtta. Küllap annab selliseks arvamuseks põhjust tõsiasi, et Eestis sünnib märkimisväärne hulk lastest nendel naistel, kel pole abikaasat või elukaaslast. Harv pole ka see, et naine jääb üksi lapse esimesel, vanema jaoks väga pingelisel eluaastal. Üksikemade päris täpset arvu ei tea keegi.

Nukrat olukorda ei saa ette heita ainult meestele, sest enamasti on see tekkinud ikkagi kahe inimese vaba, ehkki teinekord vale või ülemäära lootusrikka valiku tulemusena. Õhulossid võivad küll ilusad olla, kuid nende rusud on rasked ja matavad inseneri enda alla. Sageli mitte üksi.

Umbkaudne statistika näitab, et viimase kümne aasta jooksul on üksikemade ja ka tuvastamata isaga laste hulk siiski vähenenud. 2006. aastal kasvas seevastu just üksi lapsi kasvatavate isade arv, ehkki endiselt on neid üle kümne korra vähem kui üksikemasid.

Nimetatud näitajaid arvesse võttes pole ime, et oleme harjunud tõstma pjedestaalile emade raske rolli. Nii jäävad tublid isad pahatihti tagaplaanile. Kui avalikkuse ette jõuabki lugusid hästi toime tulevatest, üksmeelsetest ja tugevate traditsioonidega Eesti peredest, kus mees on majas omal kohal, siis üksikisadest räägitakse vähe. See on ka mõistetav: neid mehi kiputakse haletsema ning haletsust pole kerge taluda.

Siit joonistubki välja ühiskonnas levinud eelarvamus, justkui oleks üksikul naisel kergem lapsi kasvatada kui mehel. Naise puhul peetakse loomulikuks, et ta annab koolis aru, miks isata kasvav puberteetik üle käte läheb, mehele aga tuntakse kaasa, kui ta oma emahooleta jäänud kolmeaastasele sukkpüksid tagurpidi jalga paneb.

Muidugi on pereelus ja laste kasvatamises naiste- ja meesterollid, kuid vanemaks olemise tähtsaim komponent — armastus — on sootu. Kui me hakkame pidama enesestmõistetavaks seda, et ka mehed oma lapsi armastavad, oleme astunud suure sammu tervema ühiskonna poole.