Leila Sääliku meistriklass Ugalas

Tippnäitleja Leila Sääliku suurepärase mängu kõrval väärib kiidusõnu tema noore lavapartneri Kadri Lepa osatäitmine. Foto: Jaanus Laagriküll

Viljandlastel on põhjust rõõmustada ja sammud Ugala poole seada, sest taas võib lavalaudadel näha Leila Säälikut.

Pealegi astub Leila Säälik üles väga heas näidendis, ameerika kirjaniku Tom Ziegleri lavateoses «Grace ja Glorie», mille on Ugala väikses saalis lavastanud Indrek Sammul.

Säälikut jälgides meenub tema rohkem kui kümne aasta tagune suurroll Ugala lavastuses «Õnne, Leena!». Selles kehastasid nad Luule Komissaroviga naiivsevõitu ja elukaugeid vanatüdrukumutikesi.

Mõlemast naisest õhkus tänu näitlejate suurepärasele mängule lausa tajutavat soojust.

Ei midagi kunstlikku

Psühholoogilised karakterrollid on Leila Säälikule alati istunud. Ta oskab vaoshoitud ja vaevumärgatavate väliste märkide abil luua ehedaid ja rikkalikke lavakujusid.

On kombeks rääkida rolli loomise orgaanikast. Teatrikaugele inimesele ei ütle nimetatud väljend suurt midagi. Tegelikult tähendab see, et näitleja suudab ja oskab kasvatada kuju välise joonise — žestid, miimika, kõnemaneeri, pilgud ja pausid välja tegelaskuju omapärast ning mõttemaailmast, nii et väline ja sisemine loogika on lahutamatult seotud nagu meil kõigil päris elus.

Säälik valdab seda. Tema karakteriloomes pole miski üle paisutatud ega kunstlik.

«Laps, ma armastan sind!»

Kuidas küll suudab Säälik selle pentsiku, surma ootava ja kirjaoskamatu, kõigist mahajäetud naise suureks ja tähendusrikkaks mängida? Kas sellega, mismoodi pahuralt ja tõrjuvalt võtab vastu abistama saadetud Gloria? Või hoopis sellega, kuidas hakkab tasahilju — ehkki see pole veel kõneks tulnud — mõistma tolle elutraagikat, tajuma, et Harvardi ülikooli magistrikraadiga abilisel on südamel koorem, mida saab kergendada ainult tema? Või näidates end aduvat, et noorel naisel on teda, mõistvat ja armastavat inimest, tarvis vaat et rohkemgi kui temal Gloriat?

Nende kahe nii vastandliku naise sõnaohtras, ent teisalt sõnatus dialoogis hoiab Grace juhtpositsiooni. Ka Gloria soovidele alistudes.

Üks lavastuse kõrgpunkt ongi siis, kui Grace hakkab Gloria tahtel videosse lugema kaugele noorele sugulasele mõeldud hüvastijätukirja. Selle lõpul jääb Grace’i sügavmõtteline pilk pikalt peatuma Glorial, kes on teda sõnatult jälginud ja talle peaaegu pisarsilmi kaasa elanud. Nii kuuluvadki Grace’i sõnad «Laps, ma armastan sind!», mis peaksid olema öeldud kaugele sugulasele, tegelikult Gloriale.   

Varjatud traagika avaneb tasapisi

Surmale määratud Grace’ile sekundeerib Kadri Lepa kehastatud nooruke Gloria. Me muigame tema eluvõõruse üle, kui ta ei oska pliidile tuld alla teha või muna keeta. Näitleja mäng jääbki siin veidi rabedaks.

Ometi muutume tahtmatult tõsiseks, kui hakkame koos Grace’iga aimama põhjusi, miks ta luksuslikule New Yorgi elule selja on pööranud ning tegeleb vabatahtlikuna pärapõrgus, abistades surevaid inimesi.

Kadri Lepp mängib hästi välja oma tegelaskuju varjatud traagika, peites selle näilise ükskõiksuse ja pideva askeldamise taha. Elukogenud Grace’i ta siiski ei peta. Juba enne, kui publik midagi aimab, mõistab ta, et välise eksalteerituse taga peitub mingi väga suur õnnetus.

Siit algabki kahe nii erineva naise teineteist toetav ja rikastav dialoog. Näeme, kui vajalikud nad teineteisele on ja kui rikastavad on vastastikku vanade ja noorte kogemused. Erilise tähenduse omandab põlvkondade järjepidevust sümboliseeriv vana õunaaed.

Aed kavatsetakse küll maha saagida, kuid Glorial õnnestub tööd peatada. Lavastuse lõpul näeme, kuidas Gloria Grace’i toodud õunu lõigates seemned ettevaatlikult eraldi asetab, soovides hakata neist ilmselt oma õunaaeda kasvatama.

LAVASTUS
Tom Ziegler, «Grace ja Glorie»
• Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur
• Lavastaja Indrek Sammul
• Kunstnik Jaanus Laagriküll
• Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
• Osades Leila Säälik ja Kadri Lepp
• Esietendus 30. oktoobril Ugala väikses saalis
Allikas: Ugala