Kuidas Viljandi oleks peaaegu saanud Stalini ausamba

Selline pidanuks Viljandi vabaduse plats tulema 1950-ndatel valminud kavandi järgi. Foto: Repro

​Viljandi on huvitav linn selles mõttes, et siin polnud nõukogude ajal ei Lenini ega Stalini ausammast, samuti nendenimelisi tänavaid. 

Rahva seas liikus nali, et Lenin pidi Nõukogude väljakule (praegune Vabaduse plats) küll tulema, kuid see jäi ära, sest ei suudetud kokku leppida, kas ta peaks olema näoga parteimaja või rahva poole. Stalini ausamba rajamine oli omal ajal päriselt päevakorral.

Umbes sada aastat tagasi oli aga Vabaduse platsil mõisa õunaaed ja üle tee hall puust Vene kirik.

Kujud Firenzest

1920. aastate algul hakkas Viljandi volikogu arutama linna vabadussamba püstitamist. Esialgu olid lihtsalt arutelud ja mingit otsust vastu ei võetud. 22. aprillil 1925 otsustati see aga püstitada Laidoneri platsile (tollal Suurturg).

Sellel otsusel oli oma eellugu. 1920. aasta novembris pöördus Tallinna Ühistöö Algatusel Eesti Vabadussõjas Langenud Kangelaste Mälestamise Komitee Viljandi Linnavalitsuse poole palvega kutsuda ellu komitee kohalik osakond, et too aitaks langenute mälestamise tarvidust rahvale selgitada ja Tallinna monumendi jaoks raha koguda. Juba sama aasta 1. detsembril peeti linnavalitsuses koosolek, kus otsustati luua Vabadussõjas Langenute Mälestamist Korraldav Komitee. Valiti ka seitsmeliikmeline ajutine juhatus eesotsas linnapea August Maramaaga.

20. aprillil 1921 saadeti Viljandist kogutud 75 279 marka pealinna komiteele. Et too aga edaspidi endast elumärke ei ilmutanud, otsustati Viljandis, et rohkem raha ei saadeta ja sammas pannakse püsti hoopis Viljandis.

8. jaanuaril 1922 likvideeriti Tallinna ühenduse kohalik komitee ning moodustati uus, Viljandi ausamba püstitamiseks ja raha kogumiseks.

Kui koos oli juba piisav hulk raha, hakati otsima skulptorit. 1923. aastal pöörduti Amandus Adamsoni poole. Et too nõudis kaht miljonit marka, mis tundus liiga suur summa, kuulutati välja kavandite võistlus. Saabus kuus tööd, kuid sobivat ei leitud. Siis paluti Adamsonil teha midagi 1,2 miljoni eest ja too jäi nõusse.

1926. aasta juuli keskel alustati insener Villem Vaheri juhtimisel samba aluse valmistamist ja see kestis ligi kolm nädalat.

Kujud jõudsid Firenzest kohale juuli lõpul ja 2. augustil algas nende ülespanek. Pidulik avamine tuli siiski alles 19. septembril 1926, sest plats oli heakorrastamata.

Avamisele kogunes ligi 10 000 inimest. Kohal olid ka riigivanem Jaan Teemant, maavanem Heinrich Lauri, linnapea Jaan Vares ja teised tähtsad isikud. Peeti kõnesid ja kõlasid aupaugud. Kell 12.30 langes ausambalt kate. Meepotis oli siiski ka üks tõrvatilk: kutsumata oli unustatud juudi seltsi esindaja.

Kokku kulus samba tarvis 1,35 miljonit marka.

Juba 1930. aastail leiti, et Vabaduse plats vajab laiendamist. 1938. aasta jaanipäeval kuulutas linnavalitsus välja platsi planeerimise tingimused. See pidi laienema 4500 ruutmeetrilt 7500-ni ning mahutama 3000 rongkäigust osavõtjat ja 6000 pealtvaatajat. Sama aasta 18. septembril vaatas žürii kaheksa esitatud kavandit läbi. Žürii koosseis oli soliidne: arhitektid Elmar Lohk, Edgar Kuusik ja Johann Ostrat, linnapea August Maramaa ning linnainsener Jaan Siilak. Konkursi võitis Viljandis gümnaasiumis õppinud arhitekt Roman Koolmar. Teiseks jäi Viljandi mees Osvald Mitt, kes õppis Saksamaal arhitektuuri.

Sõda tuli aga peale ja võidutöö jäi teostamata. 19. juunil 1941 lasid kommunistid eesotsas Vladimir Laante ja Elfriede Piibuga Viljandi vabadussamba õhku. 1979. aastal ehitati sellele kohale parteimaja, mis seisab seal seniajani.

Peaaegu kõik Eesti olulised vabadussambad on taastatud. Tegemata on see peale Viljandi veel Narva-Jõesuus, kus samba autor oli samuti Amandus Adamson, ja veel kolmes-neljas kohas.

Kui Viljandi puhul mingitest tulemustest rääkida, siis neid on kaks. 1996. aasta 24. veebruaril kruviti parteimaja seinale silt, millel on kirjas, et siin asus kunagi vabadussammas, ning 2001. aastal otsustas linnavolikogu, et vabadussammas peab tulema Kirikumäele. 2002. aastal leidis aset isegi ideevõistlus, kuid see ei andnud rahuldavat tulemust. Mittetaastamise põhjusena on toodud rahapuudust, ausamba endise koha maja alla kadumist ja üllatusena koguni Amandus Adamsoni monumendi vähest kunstiväärtust. Seda viimati mainitut ei pea paljud siiski tõsiseks väiteks.

Vabakutseline autor

See pole aga kogu Vabaduse platsi ajalugu. Vähem on teada fakt, et 15. juulil 1954 saatis Eesti NSV kultuuriministri asetäitja Arnold Nugis kirja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale Arnold Greenile, et Ministrite Nõukogu 1952. aasta 17. mai määruse number 395 täitmiseks näeb Kultuuriministeerium ette avada 1. mail 1955 Viljandis Jossif Vissarionovitš Stalini monument. 1954. aastaks oli selleks vajalik rahagi eraldatud.

Tööjoonised, heakorrastuse, veevarustuse ja valgustuse plaan ning täpsustatud eelarve pidid valmima 1. oktoobriks 1954, skulptuur tuli pehmes materjalis esitada 1. jaanuariks ja metallivaluks üle anda 1. veebruariks 1955. Viljandi Elektrivõrkude peainsener E. Vään kirjutas 28. juulil 1954 Kultuuriministeeriumi Kapitaalehituse Peavalitsusele, et Viljandis püstitatava monumendi elektrienergiaga varustamine on võimalik maakaabliga kas mööda Vaksali tänaval või Tasuja puiesteel kulgevaid elektri õhuliine vastavalt monumendi asukohale. 

Stalini ausamba skulptoriks oli noor, 1927. aastal sündinud Juta Eskel. Huvitav on see, et tema isa Boris Parm (hiljem Raiu Mullari) oli Vabadusristi kavaler ja vapside ajalehe Võitlus esimene toimetaja ning vend Rünno Mullari andekas matemaatik ja üks Eesti esimesi küberneetikuid.

Juta Eskel oli õppinud Tallinna Riiklikus Tarbekunstiinstituudis, kuid poliitilistel põhjustel lõputunnistust ei saanud. Ta töötas kogu elu vabakutselise kunstnikuna ja on Eesti kunstnike liidu liige. Praegu viibib ta vanadekodus.

Stalini ausamba arhitektiks oli Ivan Starostin.

See ausammas jäi Viljandisse siiski tulemata, sest 1953. aasta 5. märtsil nõukogude rahva suur juht suri  ning tema järel võimule saanud mehed ei pidanud selle püstitamist enam vajalikuks. Võib aga arvata, et kui Stalini ausammas oleks Viljandisse enne 1953. aasta kevadet üles pandud, oleks see hiljem maha võetud ja asendatud Lenini omaga. Parteimaja ehk praegune ametite maja jäänuks ilmselt ehitamata, sest kes oleks julgenud 1970. aastate lõpuks hakata Lenini ausammast maha võtma või nihutama. Taasiseseisvumise järel polnuks see enam probleem. Nii olnuks vabadussamba taastamine tema algsel kohal lihtsam ja oleksime pääsenud praegust ametite maja lammutamata.

Kui me aga vabadussamba lõpuks tema algsel kohal taastame, tuleb meil koos sellega lahendada ka Vabaduse platsi ajakohastamine.