Kadri tuleb, õnn pihus

Kombekohaselt kadriks riietumiseks on lugematu hulk võimalusi. Sellise variandi pakkus välja kirjanik Kristiina Ehin. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

​Kui 1990. aja 2000. aastatel kippus mardi- ja kadrisandi jooksmise komme uue aja rutus unarusse jääma, siis viimastel aastatel on paljud eramajades elavad viljandlased täheldanud, et vana tava tärkab taas. Nii pole enam midagi imestamisväärset selles, kui mardi- või kadrilaupäeva õhtul kostab ukse tagant sandilaulu lausa neljal-viiel korral.

Teisalt nendivad vanarahva kombestikuga kursis olevad linlased, et sandijooksust on vahel saanud lihtsustatud kommiküsimine, milleks ei viitsita eriti ettevalmistusi teha: kostüümidega on vähe vaeva nähtud ning etteasted on mõnikord kurvastavalt lühikesed ja pealiskaudsed. Lapsed ja noored, kes santi jooksevad, ei tea sageli oma tegevuse taustast suurt midagi ega oska vahet teha kodumaisel pärimusel ja uudsel halloween’i kommi-pommi-kombel.

Vähe teavad ka täiskasvanud ning kipuvad seetõttu juba esimese laulu peale külalistele šokolaaditahvlit või kommituutut kätte andma. Üks laul, üks mõistatus ja maiustus ongi käes!