Kuhu me seame Eesti riigi sihi?

Mart Laar Foto: Erakogu

SEL sügisel Pärnus peetud presidendi kärajatel arutati proovikive, mis tulevikus Eesti ees seisavad. Sama teema oli Pärnus kõne all ka kümme aastat tagasi. Siis olid meie unistused Euroopa Liitu ja NATO-sse astumine, samuti kaitsta Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi eest, suurendades sündimust, ja vapustada maailma millegi uudse ja innovatiivse, nagu e-Eesti programmi, sealhulgas e-valitsuse ja ID-kaardiga.

Eelmainituga oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see, et oleme nüüd õnnelikud. Arenenud riikide kõrval oleme ikka vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on pelgalt unistus.

Paraku on meid ka endiselt vähem, kui tahame. Kümme aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes toonasest majanduskriisist väljuda ning kiirelt edasi liikuda. Praegu on küsimus, kas suudame seda uuesti teha või vajume letargiasse, lootes et keegi kuskil meie probleemid lahendab.

PEAME üle saama juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal külge harjutatud abitusest ning hakkama ise oma saatuse eest vastutama. Tunneksime tuleviku ees otsekui hirmu ega julge seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Sellest tulenebki ilmselt äärmusliku pessimismi ja eufoorialainete vaheldumine, mis ei lase süsteemselt tegutseda.  

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Ma ei uskunud Eesti «Nokiasse» kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Ehk oleks meil mõttekam seada siht, et Eesti inimesed oleksid õnnelikud — et siin oleks hea elada ning keegi ei sooviks päriselt ära minna. Just noori Eestiga siduda on kahtlemata olulisemaid eesmärke.

Selleks et Eestis elada, peab inimestel olema siin tööd. See omakorda eeldab majanduse kiiret arengut ning ettevõtluse nutikamaks muutumist. Viimati mainitu on omakorda eeldus, et Eesti muutuks tõmbekeskuseks «targale rahale».

Mõnes mõttes on siinsetel ettevõtjatel samad valikud mis Soome omadel 1990. aasta majanduskriisi järel: kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest tõhusamalt ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Ühtlasi on oluline leida kiiresti lahendused energiaprobleemidele.

MEID on endiselt liiga vähe. Kaugel pole piir, mille ületamise järel rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada satub ohtu. Emapalk on aidanud Eestis sündimust suurendada, kuid sellega oleme toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku märksa pikem protsess. Soovides, et sündimus Eestis kasvaks, peame panustama algaval kümnendil just sellesse. Kui vanemad teavad, et saavad järglased turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, õhutab see neid lapsi ilmale tooma.

Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine paberi kõrval ka reaalsuses. See eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Hea hariduspoliitika on ühtlasi parim majanduspoliitika, mis aitab töötust ohjes hoida.

NEED on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat. Kindlasti tuleb Eestil algaval kümnendil rinda pista teistegagi, olgu siis regionaalse arengu või looduskeskkonna säilitamise probleemiga. Kokkuvõttes sõltub meie tulevik vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.